Welcome to (cheap) Estonia!

Läinud nädalavahetusel avastasin Dagens Nyheteris reklaami, millega kutsutakse rootslasi Eestit avastama. Reklaami vasakpoolse foto all seisab 'Gurmeeõhtusöök Tallinnas', parempoolse all 'Gurmeeõhtusöök Stockholmis'. Pool hinda, kogu maitseelamus! rõhutab reklaami põhitekst.

Iseenesest on mul ikka hea meel, kui Eesti ettevõtted ja valitsusasutused üritavad oma riiki reklaamida, aga natuke võiks ikka pingutada ka – ja tulla millegi loovamaga. See ei ole ühelegi rootslasele uudis, et Eesti on odavam kui Rootsi. Tell me something new! Pealegi pole Eesti enam sugugi nii odav, kui eestlastele meeldiks arvata. Kui hinnaga konkureerima hakata, siis ei saa Eesti näiteks Taimaa vastu (mullu külastas 360 000 rootslast Taimaad, mida on rohkem kui Eestit külastanuid).

Ma leia sellest reklaamist mingit vihjet sellele, et Eestil on huvitav ja maitseüllatusi pakkuv köök, mis võiks rootsi gurmaanides huvi äratada. Kui mitte ainult toidule keskenduda, võiks ära kasutada hiljutist Euroopa Liidu uuringut, mille järgi eestlased vaatavad EL-i liikmete seas kõige lootusrikkamalt tulevikku. Stagneerunud rootslastele võiks annus optimismi hästi mõjuda...

Welcome to optimistic Estonia!

Laulud meid ühendavad

Paar nädalat tagasi käisin Stockholmi Eesti Segakooriga laululaagris. Sai lauldud, kohvitatud, lobisetud, saunatatud ja mida kõike veel. Nagu mitmepäevastel kooriüritustel sageli juhtub, läks pärast õhtusööki laulmiseks. Läbi võeti nii laulupidude põhirepertuaar kui ka mõned jõululaulud. (Muide, ühe keerulisem jõululauluga toime tulemiseks võtsime appi isegi YouTube, tänu millele lauldi meile õige viis ette.) Väga vahva oli!

Ma ei saa märkimata jätta, et tollel improviseeritud laulmisel tulid välja ka mõned selged erinevused Rootsis üleskasvanud eestlaste ning viimasel kümnel-kahekümnel aastal Eestist siia kolinute vahel. Näiteks Viimse reliikvia (minu jaoks) klassikaks muutunud laule oskas vaid mõni üksik rootsi taustaga eestlane. Samas tekitas meis, post-sovjettides teatavat võõrastust, kui võeti laulda venelaste Kalinka, mida rootsi taustaga inimesed näisid valdavat. Need olid muidugi üksikud erandid. Suures osa laulud meid siiski ühendavad... :-)

Jäätis koju kätte

Kui ma mõne aasta eest Rootsi tulin, oli üks kõige mõistatuslikumaid tähelepanekuid aeg-ajalt õhtuti tuppa kostev meloodia, mida võib kuulata siit. Esimestel kordadel ei pööranud ma sellele helile erilist tähelepanu, aga kuna ta süstemaatiliselt kordus, siis ärkas mus uudishimu. Pean teatava piinlikkusega tunnistama, et kuivõrd too meloodia kõlas tavaliselt just neljapäeva õhtuti, kahtlustasin mõnda aega, et äkki on tegemist mingi kohaliku spordivõistkonna tunnusmeloodiaga. Elasin toona nimelt ühe staadioni lähedal ning eeldasin, et ju siis peetakse seal just neljapäeviti võistlusi.

Suur oli mu üllatus, kui kord kuulsin seda tuttavaks muutunud heli kodust eemal - ning nägin siis ka selle tegijat. Tegemist oli nimelt väikese veoautoga, mis sõidab õhtuti mööda linna ja mille juht müüb jäätist (vt foto - autoriõigus GT/Scanpix). Meloodia abil antakse piirkonna elanikele teada, et nüüd on auto jõudmas nende maja juurde. Ettevõte, mis seda teenust pakub, sai alguse 40 aastat tagasi ning on nüüdseks laienenud kõikidesse Põhjamaadesse. Ma ise ei ole küll kunagi seda jäätist ostnud. Ja tõttu öeldaa on mul majandusinimesena suhteliselt raske uskuda, et selline teenus võiks kasumlik olla. Aga ju siis on, kui autod aina mööda elurajoone vuravad ning jätkuvalt seda meloodiat tuututavad...

Põhjamaade koostöö

Käisin eile väga pidulikul seminaril Stockholmi moodsa kunsti muuseumis. Ettevõtete, riigi ja ülikoolide esindajad rääkisid tähtsate nägudega olulistel teemadel. Muuhulgas anti üle ka Põhjamaade ministrite nõukogu auhind parimale väikeettevõttele, mis sattus olema Soomest. Minister pidas kõnet ning väikeettevõtte omanikud võtsid värisevatel kätel vastu diplomi ning lillekimbud.

Et publikule ettevõtet pisut lähemalt tutvustada, olid soomlastest omanikud pannud kokku väikese PowerPointi esitluse. Soomlanna vabandas, et kuna ta rootsi keelt ei oska, siis räägib ta soome keeles, aga et PowerPointi slaididel on tema kõne tõlge rootsi keelde. Mõeldud-tehtud. Paraku selgus, et mingil selematul põhjusel oli tekst slaididelt kui peoga pühitud. Piinlik lugu. IT-imehed ja -naised jooksid ärevate nägudega mööda seminariruumi ning püüdsid päästa, mis päästa annab - ent tulutult.

Viimases hädas astus ette üks naisterahvas, kes oskas nii soome kui ka rootsi keelt ning päästis nii auhinnavõtja kui ka korraldajad delikaatsest olukorrast, tõlkides tema kõne rootsi keelde. Iroonia seisnes selles, et naine oli mustanahaline ning et isegi minu kõrv tabas selgelt ära, et ei rootsi ega soome keel polnud tema jaoks emakeel.

Täna, kui äsja on selgunud, et USA järgmine president on Barack Obama, tundub tõesti, et ilma mustanahalisteta jääks maailm (ja isegi põhjamaad) seisma...

Druttenit mäletate?

Enamik mu rootslastest eakaaslasi on kasvanud üles teadmata suurt midagi Ida-Euroopast. Geograafiaõpikutes oli ida kohal suur hall laik, millele kirjutatud Sovjetunionen. Ega nad sellest hallist laigust eriti muud ei teadnud, kui et seal elavad kommunistid ja muud venelased. Rootslaste pilk oli suunatud läände - ning lapsedki kasvasid üles vaadates "Tom & Jerryt", samal ajal kui mina ja mu eakaaslased mäletavad suurepäraselt multikaid "Must ja valge koer" ning "Siil udus".

Ülalöeldut arvesse võttes oli suur mu üllatus, kui üks mu siinne sõber ümises "Potsataja ja Gena" tunnusmuusikat. Ma ei saanud jätta küsimata, mis moel ta seda pala teab. Ja siis selguski, et Rootsis näidati ka seda nõukogude multikat päris aktiivselt. Ainult et Tsheburashka olid nad nimetanud ümber Drutteniks. Ja Genat hääldatakse siin ka Jena. Vat siis mille poolest eestlaste ja rootslaste lapsepõlv võib sarnaneda.

Pimeduse aeg

Eelmisel nädalvahetusel keerati Euroopas kellad tund aega tagasi ning võib vist üsna kindlalt öelda, et sellega algas aasta pimedaim aeg. Siin Stockholmis läheb päike praegu looja umbes kella 16 paiku, Põhja-Rootsis Luleås aga juba kella 15 aegu. Ja on alles novembri algus.

Rootslastel, nagu ilmselt kõigil põhjamaalastel, on valguse ja pimedusega kuidagi eriline suhe. Eilsel hingedepäeval käisid paljud neist surnuaial ja süütasid seal küünla - justkui selle pimeda aja alguse tähistamiseks. Stockholmi metsakalmistul, mis muide kuulub sarnaselt Tallinna vanalinnaga Unesco maailma kultuuripärandi nimistusse, põlesid päikeseloojangul tuhanded küünlad (vt fotod).

Ka rootsi kodudes näeb väikesi valgusallikaid nüüd sügise saabudes aina enam. Jalutage mööda suvalist rootsi linna ning kiigake akendesse sisse. Kindlasti leiate neidki, kellel laes üüratu lühter, aga enamik rootslasi näib eelistavat paljusid väikesi lampe, mis loovad hubase tunde. Pimeduses on rootslaste jaoks mingi maagia, millest paljud (eriti lõunapoolt pärit) välismaalased aru ei saa.

Eestlasele ei ole pimedus meie geograafilist asendit arvestades sedavõrd võõras, kuid minulgi võttis siinse hämarusega harjumine päris palju aega. Ja mis seal salata, osale rootslastest mõjub siinne pimedus ka üsna halvasti. Sügisdepressiooniga võitlemiseks kasutatakse siinmail valgusteraapiat, mis seisneb selles, et patsient peab viibima 1-2 tundi päevas eredas valguses. (Peab muidugi lisama, et selle meetodi teaduslikkuses võib kahelda.)

Pimeda aja ametliku lõpuni, see tähendab kevadise kellakeeramiseni jääb veel 147 päeva.