Estõunian peer

Postimees alustas hiljuti ristikäiku Estonian Airi vastu. Küll on ajakirjanikel hambus hilinemised, küll lendude ärajäämised. Ehkki hilinemine pole kellele meeltmööda, eelistaksin ma isiklikult siiski lennujaamas paar tundi oodata, mitte kasutada õhulaeva, mis on võib-olla korras. (Pealegi ei ole Estonian Air hilinemiste osas sugugi kõige hullem lennufirma, pigem vastupidi. Postimehe ajakirjanikud võiksid tutvuda mõne Eurocontroli aruandega hilinemistest Euroopas, aga see selleks.)

Ometi võiks Estonian Air kui e-Eesti lipukandja kasutada enam interneti võimalusi. Miks ma näiteks peaksin maksma mitusada krooni paberpileti eest, kui ma internetist pileti olen ostnud? Miks mulle ei võiks selle asemel väljastada broneeringunumbrit, mille alusel ma automaadis check-ini ludinal ära teen nagu normaalsete firmade puhul? Miks ma pean seisma Arlandal kolmveerand tundi registreerimissabas (nagu teisipäeval juhtus), selle asemel, et sutsti ennast internetis või automaadis lennule registreerida? Kummaline, aga Estonian Air, mis võiks väikse ja paindliku ettevõttena olla uuenduslik, on kohati mammutlikum kui ta emaettevõte SAS.

Maadeavastaja

Ma tean, et ei ole viisakas teiste inimeste vestlust pealt kuulata. Aga vahel on see nii huvitav, et mitte ei saa sellest loobuda. Seda enam, kui pealtkuul(a)misest pole pääsu.

Üleeile oli just üks selliseid juhuseid. Lennukis Stockholmist Brüsselisse istusid minu kõrval üks belglane ja soomlane, kes omavahel vestlesid. Korraga läks jutt selle peale, et belglane oli oma Stockholmis viibimise jooksul kohanud üht eesti soost tütarlast, kes talle väga meeldis, ja ta küsis soomlaselt kui eestlasi lähemalt tundvalt inimeselt eestlaste kohta arvamust. Soomlane oli viisakas ning kiitis eestlaste tublidust viimasel kümnel aastal, kuid ei jätnud mainimata, et eestlastel tuleb veel pikk tee käia enne, kui nad 'päris-eurooplasteks' saavad.

Belglase jaoks oli ilmselt esimest korda, kui ta eestlaste ja Eestiga kuidagi kokku puutus. Ja tema huvi nii eestlaste vastu üldiselt (kui eriti vist tolle tütarlapse vastu) oli siiras, kuid seda varjutas teatav hirm "vene kultuuri" ees, nagu ta väljendus. Nojah, aga mille muuga ta oskakski Eestit seostada? Vähemalt positiivne, et belglase arusaam eestlastest oli neutraalne mitte negatiivne, nagu see sageli rootslaste seas kipub olema. Ilmselt ei ole Eesti pangaröövlid ja prostituudid veel Belgiasse jõudnud... Ehk ei jõuagi.

Ma kolin!

Aaah, alles see oli, kui ma Svenssonbladeti vahendusel kurtsin, kui pagana tülikas on Stockholmis korterit leida. Täna helistati mulle kohalikust majavalitsusest (see on selline hea nõukaaegne termin, mis sobib seda asutust hästi iseloomustama) ning teatati, et kõrged ülemused on mu palveid ja sooviavaldusi kuulda võtnud ja 1. septembrist võin elada kahetoalises korteris Huddinge centrumis. Üür on küll 1400 SEKi võrra kõrgem kui tänases ühikatoas, kuid 21 ruutmeetrises pugerikus elamise asemel hakkan siis laiutama 61 ruutmeetril. :-)

Ainuke aga on selle juures, et ma pole seda korterit veel näinud. Mulle anti küll see võimalus, ent kuna ma olin selles piirkonnas juba kahte korterit vaatamas käinud, kuid neid üürida ei saanud, siis lõin käega, arvates, et ega mulle niikuinii sedagi korterit eraldata. Ja nüüd siis... Jääb üle loota, et eelmised üürilised selles korteris jaanituld teha ei otsusta...

Kui midagi väga viltu ei lähe, siis saan alates sügisest palju kergemini külalisi vastu võtta, nii et välkommen!

Zzzlatan

Nüüd on ta siis lõpuks alanud. Jalgpalli MM, see tähendab. Viimasel ajal rootsi lehed muust ei kirjutagi kui jalgpallist, Saksamaast, maailma meistrivõistlusi saatvast kommertsist, rootsi meeskonna ergutamiseks kirjutatud muusikast jms. Et Rootsi osaleb ainsa Põhjamaade riigina MMil valab ainult õli tulle.

Paljude ekspertide arvates on Rootsil tänavu päris head shansid: suhteliselt üksmeelselt pakutakse svenssonitele jõudmist veerandfinaali. Finaali pääsemist, mis tähendaks rootslastele kõige aegade parema tulemuse kordamist, ei söanda eriti keegi ennustada, ehkki ühel meelel näivad kommentaatorid olema ka selles, et tänavune Rootsi meeskond on parem kui see, mis nelja aasta eest Jaapanis-Koreas võistles.

Rootsi meeskonna suurim staar on Zlatan Ibrahimovich, 25-aastane Juventuse mängija, kes on tõstetud jumala staatusesse. Minu ees laual lebab äsja ilmunud raamat "I huvudet på Zlatan Ibrahimovich" (parafraas filmi "Being John Malkovich" rootsikeelsest pealkirjast), mille Expresseni ostjad tasuta kaasa saavad. Raadios laulab seitsmeaastane Frans Jeppsson Zlatanile ülistuslaulu, mille noortejaama P3 kuulajad on mitu nädalat järjest edetabeli tippu hääletanud. Zlatani-pildiga külmkapimagnetitest, kustukummidest ja fännimütsidest, mille läbimüük aina kasvab, ma ei räägigi. Zlatanikultus ulatub kõikjale.

Muide, rootslased peavad Zlatani eest tänama juhust. Ta kasvas nimelt üles immigrantide linnaosas Malmös, kus tema eks-Jugoslaaviast pärit vanemad sõja eest varjupaiga leidsid. Noore, ent paljulubava mängijana saatis Zlatan paari aasta eest kirja Serbia jalgpalliliidule paludes võimalust Serbia eest mängida, sest tema isa suur unistus oli, et poeg kord taas Serbia eest mängida saaks. Paraku ei olnud serblased Zlatanist huvitatud ja nii võivadki rootslased tänada saatust, Zlatan kannab täna kollast särki ja siniseid pükse.

Rootsi meeskonna esimese matshi avalöögini jääb veel natuke üle kuue tunni.

Kuidas nimi meest rikub

Eesti vanasõna väidab, et nimi ei pidavat meest rikkuma (kui mees just ise nime ei riku). Nüüd on paraku selgunud, et rikub küll ja kuidas veel. Nimelt uurisid Stockholmi ülikool, migratsiooniamet ja ametiühingute keskliit, mil moel inimese nimi on seotud palgaga - ning kui nime muuta, siis kas seeläbi saab palka juurde. Ja selgus, et seos on täiesti olemas. Eriti soovitav on nime muuta kõigil Mohammedidel, Slobodanidel ja Ersurumidel, sest see võib anda oma tuhat Rootsi krooni igakuist palgalisa, kirjutab tänane Dagens Nyheter.

Uuringus analüüsiti, kuidas läheb tööturul neil mitterootslastel, kes pole oma nime muutnud, võrreldes nendega, kes seda on teinud. Juba mõnda aega on siinmail räägitud, et välismaalasi ahistatakse tööturul: võõrapärase nimega inimene ei pääse isegi tööintervjuule, ehkki tal võib olla uhkem CV kui rootsi nimega konkurendil. Seni polnud aga keegi probleemi kvantitatiivselt hinnanud. Nüüd siis aga on teada, et neil immigrantidel, kes niikuinii teenivad Rootsi mõttes vähe (100 000 SEKi aastas) on otstarbekas oma võõrapärane nimi rootsipärasega asendada, sest see seeläbi tõuseb nende aastasissetulek keskmiselt 12 000 SEKi võrra.

Paraku pole nime muutmine niisama lihtne. Perekonnanime vahetus eeldab, et oma nõusoleku peavad andma kõik sama perekonnanime kandvad isikud. Seega on sisuliselt välistatud, et mõni araablane saaks end tulevikus Anderssoniks või Svenssoniks kutsuda lasta, sest keegi ei suuda kõigi tuhandete Anderssonide ja Svenssonitega ühendust võtta. Ise tunnen ühte eesti päritolu tütarlast, kelle vanavanemad Rootsi kolides võtsid nimeks Vifell... See pole küll ülirootsilik nimi, aga ikka parem kui eesti oma. Samas pidavat soomeugrilik nimi tänu suurele hulgale soome immigrantidele igal juhul parem olema kui näiteks slaavilik, väidavad uuringu tegijad. Kokku vahetavab Rootsis nime umbes 1200 inimest aastas.

Hüpe nõukogude aega

Sel nädalal olen ma kantseldanud kümmet valgevene õppejõudu, kes on Södertörni kõrgkoolil külas. Et just mina nende reisi administreerima sattusin, oli juhus. Balti- ja Ida-Euroopa uuringute keskuse direktor pakkus seda võimalust mulle mõne kuu eest ja ma ei osanud ära öelda. Tõsi, hilisema töö käigus olen aru saanud, et ilmselt polnud keegi teine eriti valgevenelastega tegelemisest huvitatud, sest administratiivses mõttes on nad ikka ajast-arust. Näiteks pole neil töö juures endiselt e-maili ega faksi kasutamise võimalust. Ja ometi on tegemist Valgevene riikliku ülikooliga, mis on suurimaid ja tunnustatumaid kõrgkoole tolles Euroopa Liidu naaberriigis...

Minu arusaam valgevenelastest põhineb stereotüübil, et kuna tegemist on Euroopa viimase diktatuuriga, siis pole sealt midagi positiivset loota. Vaesed, ettevaatlikud ja näljased. Lukashenko viimase aja tegude hulka kuulub ju ka valimistulemuste võltsimise tõttu toimunud meeleavaldustes osalenute arreteerimine ja opositsiooniliidrite tagakiusamine. Rootsi meedia ei ole Lukashenko kritiseerimisel värvikate väljenditega kitsi.

Viimased päevad on minu stereotüüpset nägemust valgevenelastest oluliselt muutnud. Lukashenko on muidugi teema, mida keegi hea meelega üles ei võta, kuid nii palju kui grupi liikmed ise on tema kohta midagi rääkinud, on see pigem negatiivne kui positiivne. Teadlikena oma seisundist jätavad need valgevenelased endast äärmiselt pragmaatilise mulje. Aga mis neil muud üle jääb? Revolutsiooni tegemiseks pole neil jaksu pole, ent hea tahtmise korral saab ka praeguse rezhiimi kiuste reisida, oma maailmapilti avardada ning kukrut täita. Muide, kogu grupis on vaid paar üksikut, kellel pole digikaamerat...

Paljuski meenutab nende meelsus siiski seda, mis oli eestlaste puhul tavaline nii umbes kakskümmend aastat tagasi, kui maailm hakkas avanema, kuid nõukogude kord veel kehtis. Nad on väga huvilised ja palju asju, mis Eestis ja Rootsis on nüüdseks tavalised, tekitavad neis tõelist imetlust.