Hüpe nõukogude aega

Sel nädalal olen ma kantseldanud kümmet valgevene õppejõudu, kes on Södertörni kõrgkoolil külas. Et just mina nende reisi administreerima sattusin, oli juhus. Balti- ja Ida-Euroopa uuringute keskuse direktor pakkus seda võimalust mulle mõne kuu eest ja ma ei osanud ära öelda. Tõsi, hilisema töö käigus olen aru saanud, et ilmselt polnud keegi teine eriti valgevenelastega tegelemisest huvitatud, sest administratiivses mõttes on nad ikka ajast-arust. Näiteks pole neil töö juures endiselt e-maili ega faksi kasutamise võimalust. Ja ometi on tegemist Valgevene riikliku ülikooliga, mis on suurimaid ja tunnustatumaid kõrgkoole tolles Euroopa Liidu naaberriigis...

Minu arusaam valgevenelastest põhineb stereotüübil, et kuna tegemist on Euroopa viimase diktatuuriga, siis pole sealt midagi positiivset loota. Vaesed, ettevaatlikud ja näljased. Lukashenko viimase aja tegude hulka kuulub ju ka valimistulemuste võltsimise tõttu toimunud meeleavaldustes osalenute arreteerimine ja opositsiooniliidrite tagakiusamine. Rootsi meedia ei ole Lukashenko kritiseerimisel värvikate väljenditega kitsi.

Viimased päevad on minu stereotüüpset nägemust valgevenelastest oluliselt muutnud. Lukashenko on muidugi teema, mida keegi hea meelega üles ei võta, kuid nii palju kui grupi liikmed ise on tema kohta midagi rääkinud, on see pigem negatiivne kui positiivne. Teadlikena oma seisundist jätavad need valgevenelased endast äärmiselt pragmaatilise mulje. Aga mis neil muud üle jääb? Revolutsiooni tegemiseks pole neil jaksu pole, ent hea tahtmise korral saab ka praeguse rezhiimi kiuste reisida, oma maailmapilti avardada ning kukrut täita. Muide, kogu grupis on vaid paar üksikut, kellel pole digikaamerat...

Paljuski meenutab nende meelsus siiski seda, mis oli eestlaste puhul tavaline nii umbes kakskümmend aastat tagasi, kui maailm hakkas avanema, kuid nõukogude kord veel kehtis. Nad on väga huvilised ja palju asju, mis Eestis ja Rootsis on nüüdseks tavalised, tekitavad neis tõelist imetlust.