Ajakirjandus ja arvamuste paljusus

Kui paljud rootsi ajalehed lugejate puuduse ning reklaamiandjate vähesuse tõttu viiekümnendatel aastatel uksed sulgesid, otsustasid võimukandjad luua pressitoetuse, mille eesmärgiks oli soodustada konkurentsi ning arvamuste paljusust. Idee seisnes selles, et kui ühes keskmise suurusega provintsilinnas ilmub üks kohalik leht, siis tõenäoliselt on see kas kohaliku võimuladviku poolt või selle vastu. Kui linnas ilmuks kaks lehte, võiks lugejad loota mitmekülgsemat kajastust ning sestap tuleks toetada suuruselt teise ajalehe välja andmist. Mõeldud-tehtud. Pressitoetus kestab Rootsis tänaseni ning hõlmab mitte ainult kohalikke lehti, vaid ka näiteks Svenska Dagbladetit, mis on Svenssonitemaa suuruselt teine päevaleht ning saanud viimastel aastatel riigilt oma 65 miljonit Rootsi krooni aastas.

Eesti kontekstis võib selline toetussüsteem üsna kummalisena mõjuda - kui mõelda näiteks selliste lehtede peale, mille välja andmist on toetanud Tallinna linn, siis arvavad ilmselt paljud, et see on pigem kannustatud arvamuste ühekülgsuse kui paljususe ihalusest. Ka Euroopa Liit vibutab rootslaste poole oma rasvase näpuga ja soovib, et svenssonid olemasolevat süsteemi reformiksid.

Interneti arenguga on lehtede tiraazhid hakanud kokku kuivama ning saame näha, kui kaua meil üldse õnnestub hommikul postkastist värskeid uudiseid leida. Tundub, et aina suuremal osal ajalehtedest on tõsised majandusraskused, mis sunnivad väljaandeid oma tegevust efektiviseerima (loe: ajakirjanikke vallandama), see omakorda aga vähendab ilmselt lugejate huvi ning olemegi nõiaringis, millest väljapääsu hetkel ei paista olevat. Ehk on pressitoetus - näiteks Rootsi eeskujul - just üks tee selleni, et me ka tulevikus võiksime ajakirjandusele infoallikana lootma jääda.

Tingeling Goes Russia

Eesti ajakirjandus, mis muidu paistab kasutama iga võimalust Venemaale koht kätte näidata, on peaaegu täielikult ignoreerinud Rootsis mõne aja eest puhkenud tormi veeklaasis. Nimelt valisid rootslased hiljuti oma esindajat Eurovisiooni lauluvõistlusele ning kuna finaal toimub tänavu Moskvas, siis pikiti lugude vahele Venemaad pilastav lauluke, millest ei puudunud karud, poolpaljad tütarlapsed, balalaika ning isegi riigi hümn.

Vene saatkonna esindaja reageeris klipile, mida nägi umbes pool Rootsi elanikkonnast, küllaltki valuliselt. Lauluvõistluse korraldajad saatsid seejärel saatkonda vabanduse ning lillekimbu. See ajas aga omakorda tagajalule Rootsi riigitelevisiooni juhtkonna, mis vabanduse jõuliselt tagasi võttis teatades, et nemad teevad vaba televisiooni, mis ei allu ühegi riigi saadikute arvamusele.

Meie ei saa

Kui ma täna hommikul paar minutit pärast kuut Dagens Nyheteri unise peaga lahti lõin, vaatas selle kolmandalt leheküljelt vastu kõrval olev reklaam. Kuna esikaanel naeratas Barack Obama, kes eile teatavasti ametisse vannutati, mõjus see foto üsna kontrastse ja (minu jaoks) äratavana. Reklaami eest on tasunud Vabariiklik Ühendus, mis on võtnud oma eesmärgiks, et Rootsist peab kuningakojast loobuma. Ehk siis ameeriklased võivad julgesti öelda: Yes we can!, st. ka must mees võib saada riigipeaks. Rootslastel tuleb aga leppida: No we can'tiga, sest mustanahalist troonipärijat Rootsi ilmselt kunagi näha ei saa.

Rootslastel ei ole vist tegelikult kuninga vastu eriti midagi - kui ta vaid düsleksik ei oleks. Aga Victoriast oodatakse väga palju ning tundub, et ta on ka oma tulevasse kuninganna rolli sedavõrd hästi sissekoolitatud, et temas tuleb hiilgav riigipea. Victoriat on ju lapsest peale kuningannaks kasvatatud ja tänu sellele on ta näiteks olnud praktikal ÜROs ning omandanud muid kogemusi, mis riigipeana kindlasti kasuks tulevad. Toomas Hendrik Ilvese kohta pole mul ühtegi halba sõna öelda, aga kes garanteerib, et Eesti järgmine president suudab ka meid sedavõrd edukalt rahvusvaheliselt esindada. Nii et ma ise ei ole küll üldse kindel, et ma soovitaksin rootslastel kuningakojast loobuda, isegi kui neid selleks väga veenvate argumentidega üles kutsutakse.

2008. aasta Rootsi - Eesti maavõistlus

2008. aasta on küll juba läbi, kuid ma ei suuda vastu panna kiusatusele pooltõsises vormis hinnata, kummal riigil mullu paremini läks.

Sport
2008. aastal toimusid teatavasti olümpiamängud, kuhu nii Rootsi kui ka Eesti läksid suurte ootustega. Eesti ainus tõeline kullalootus Gert Kanter täitis seatud eesmärgi, tõstes seeläbi Eesti ametlikus medaliedetabelis Rootsist ettepoole. Rootsil jäi nimelt kuld saamata: Susanna Kallur kukkus, Stefan Holm ajas lati maha, Håkan Dahlbyl käsi värises ja Ara Abrahamianile tehti lihtsalt liiga. Ka muudel suurvõistlustel pidid rootslased pettuma. Charlotte Kalla tegi aasta alguses Tour de Skil supersõite, kuid pudenes hiljem haiguste tõttu nii edetabelites kui ka meedia huviorbiidis tahaplaanile. Rootsi jalgpallikoondisest loodeti ka rohkem.
Tulemus: Eesti võit

Kultuur
Kultuurisaavutusi mõõdulindi ja stopperiga ei mõõda, aga mis seal salata, Nobeli preemiaid ja Oscareid ei jagunud 2008. aastal ei rootslastele ega eestlastele. Eesti kunstimuuseum KUMU valiti Euroopa aasta muuseumiks, kuid samal ajal rikkus oht, et Tallinna vanalinn langeb välja UNESCO kultuuripärandi nimekirjast, arhitektuuriaasta. Rootslastel midagi sedavõrd märkimisväärset vastu panna ei ole. Märkida võib vaid ehk rahvusstaadioni ehitamise otsust. Popmuusika vallas ei saa mööda Eurovisioonist, kus nii Eesti kui ka Rootsi põrusid. Slaavi noorukite kõrval mõjus Charlotte Perelli nagu pensionieelikust transvestiit ning Kreisiraadiot oli lihtsalt piinlik vaadata. Positiivse poole pealt võiks mainida muusikal-filmi Mamma Mia hiigeledu. Eesti ei jäänud ka vastust võlgu, meenutagem kasvõi geniaalsel muusikali Rujast, mis ehk omal moel kannatab välja võrdluse ABBAga.
Tulemus: viik

Poliitika
Sisepoliitiliselt oli nii Eestis kui ka Rootsis suhteliselt rahulik aasta. Valitsused püsisid ning Rootsi valitsuse reiting isegi tõusis - ehkki see oli vist valdavalt seotud opositsiooniparteide populaarsuse langemisega. Kui keskkonnaminister Villu Reiljani sahkerdamised Eestis ja pealtkuulamisseadusega seonduvad protestid Rootsis välja arvata, siis möödus aasta suuremate skandaaliteta. Välispoliitikas jäi Eesti aga Rootsile alla. Kui augustis puhkes Gruusia kriis, siis võinuks Eesti tänu oma Venemaa tundmisele ning sõnaõigusele Euroopa Liidus palju suuremat rolli mängida. Paraku reageeris Eesti pigem hüsteeriliselt ning konflikti lahendamisel säras hoopis Rootsi välisminister Carl Bildt. Kui siia juurde lisada veel 2007. aasta pronksöö järelmid ning Herman Simmi spiooniskandaal, siis ma kardan, et Eesti on rahvusvaheliselt saavutamas mainet kui kiuslik põngerjas, kes ei tea ise, mida ta tahab, ning õrritab vaid teisi üksteisega kaklema.
Tulemus: Rootsi võit

Majandus
2008. aasta lõpus puhkenud majanduskriisi tõttu ei saa ei Rootsi ega Eesti puhul rääkida kuigi edukast aastast. Eesti kinnisvara- ja tarbimislaenudel põhinev majanduskasv pöördus küll sel aastal negatiivseks, aga Rootsi pangad mängisid laenukraanide lahti- ja kinnikeeramisel esimest viiulit, nii et patust pole puhas kumbki riik. Stockholmi börs langes üle 40%, mis on kõigi aegade suurim kukkumine - ja usutavasti kehtib sama ka Tallinna börsi kohta. Ent võinuks minna veelgi hullemini. Erinevalt Islandist ja Lätist tulid Rootsi ja Eesti majandusraskustega omapäi toime ning ulatasid keerulistel hetkedel oma naabritele isegi abikäe.
Tulemus: viik

Kokkuvõttes jäi maavõistlus seega viiki. 2009. aastalt ootame uusi põnevaid duelle ning mõistagi suuri võite.

Stockholmi (võlts)kuusk

Kuningalossi lähedal seisab Stockholmi uhkeim jõulukuusk, mis tegelikult on näidis rootsi insener-tehnilistest saavutustest. Kuusk, mis oma 38 meetriga on maailma kõrgeim, koosneb tüvest ning sinna monteeritud 2000 oksast. Kuuse kõrval olevalt infotahvlilt selgub, et oksed on kasvatud soodsates tingimustes, eemal teistest puudest, mis võiksid okste kuju deformeerida. Kaunistuseks on kuusele riputatud 5000 lampi.

See kuusk on juba 1996. aastast jõuluaegset Stockholmi kaunistanud. Esimestel aastatel võitis ta konkurentsitult kaunima kuuse tiitli, kuid seejärel otsustati, et tal ei sobi võistelda, kuna on ikkagi põhimõtteliselt võltskuusk.

Rootsi tiiger

Rootsi tiiger (vaata pilt, autoriõigus rahvusraamatukogu) ei viita ei tiigrihüppele, ehkki rootslaste arvutilembus on ju ka üldtuntud, ega kiirele majanduskasvule, nagu näiteks räägitakse Aasia tiigritest. Rootsi tiiger pärineb hoopis Teisest maailmasõjast ning põhineb sõnademängul. Nimelt võib En svensk tiger tähendada nii rootsi tiiger kui ka rootslane vaikib. Tiigripildi võttis 1941. aastal kasutusele Riigi Infoamet, mis kutsus selle abil rootslasi ettevaatlikkusele ning vaikimisele kõigest sellest, mis võinuks neutraalset Rootsit sõjas kahjustada. Tiigril oli samuti oluline sümbolne roll, sest ta kehastab tugevat ja julget looma - ehk neid omadusi, mida sõja ajal väga vaja.

Oli see tänu tiigrikampaaniale või muudele asjaoludele, aga Rootsi suutis Teisest maailmasõjast puutumata välja tulla. Vaikimine pole ka tänastele rootslastele sugugi võõras. Kui keegi ühistranspordis kõva häälega lällab, siis saab ta kõigi lähedusesolijate halvakspaneva pilgu osaliseks. Samas tuleb väga harva ette seda, et keegi lärmajat korrale kutsuks või muul moel aktiivselt sekkuks. Isegi kui rootslane ilmselgelt ülekohtu ohvriks satub, reageerib ta reeglina vaid vaikselt protestides. Eestlasele võib see esmapilgul mõjuda väga võõrastavalt, kuid ajaloos tagasi vaadates võib üsna kindlalt väita, et ettevaatlikkus ja vaikimine näivad olevat Rootsit hoidnud. Ehk ka tulevikus.

Koolist Rootsis ja Eestis

Ehkki mul puudub otseselt isiklik kogemus rootsi koolidega, tundub avalikuses toimuvat debatti jälgides, et erinevus eesti koolisüsteemist on päris suur. Esimene suurim erinevus seisneb hindamises. Eks-sovjetina ei meenu mulle mitte ainult see, et hindeid hakati panema juba esimeses klassis, vaid seegi, et oivikute pildid pandi üles autahvlile. Ja vastupidi: kahemehed jäeti klassi kordama.

Siinmail saavad lapsed esimesed hinded alles 8. klassis. Enne seda antakse neile vaid väga umbmääraseid hinnanguid stiilis Oled tubli või Ole püüdlikum. Eelmiste valimiste ajal tekkis küll tõsisem diskussioon, kas mitte ei peaks hindeid juba 6. klassist panema hakkama. Sellele reageerisid kiiresti nii õpetajad kui ka teised huvigrupid, kelle arvates ei tohiks lastele halbu hindeid panna, sest see halvendab nende enesehinnangut. Ja loogiliselt järeldub sellest, et kuna halbu hindeid panna ei tohi, siis ei saa üldse hindeid panna.

Kriitikud viitavad samas rootslaste järjest halvematele õpitulemustele rahvusvahelises võrdluses. Eriti matemaatikas ja teistes reaalainetes tundub rootsi kooliharidus vähemalt eesti omadele tõsiselt alla jääma. Hilise hindepaneku ja õpitulemuste vahele üksühest seost tõmmata ei saa, ent samas tundub, et need kaks asja on siiski omavahel seotud.

Teisest, minu jaoks veelgi kummalisemast erinevusest, räägiti neil päevil uudistes. Nimelt olevat osa koole lõpetanud kodutööde andmise. Väidetavalt vähendab see õpilastes stressi, mis omakorda aitab kaasa sellele, et koolis olles tõesti õpitakse. Kodu on aga puhkamise, lõõgastumise ja hobidega tegelemise koht. Peab muidugi märkima, et neid koole, mis on kodustest ülesannetest loobutud, on esialgu väga vähe.

Kolmas erinevus puudutab gümnaasiumiprogramme, mida on Rootsis oluliselt rohkem kui Eestis. Kui mina 1990. aastate alguses keskkooli läksin, oli meil valida humanitaar- ja reaalkallaku vahel. Siin tähendab põhikooli lõpp palju tõsisemat valikut vähemalt 17 sunna vahel loodusteadustest meediani ning elektrist hoolekandeni. Sisuliselt ei tehta siinmail vahet kutsekoolidel ja tavalistel gümnaasiumidel, vaid osa kallakuid on pisut praktilisemad. Vähemalt teoreetiliselt peaks olema võimalik suvalise kallaku lõpetanul ka ülikooli pääseda, sest sinna vastuvõtt toimub üleriigiliste testide abil, mis on kõigile samad.