(Suur)linnaleht

Mõne aasta eest (võib-olla ka praegu) võis Tartu kaubanduskeskustes näha, kuidas pensionärid sabatasid Linnalehe järele. Tasuta ajaleht pole mõistagi Tartu vaimu sünnitis: Stockholmis näiteks on nüüdseks juba kolm tasuta ajalehte. Metrot on välja antud juba kümme aastat ja see on ajanud oma juured ligi kahte tosinasse riiki. Paari aasta eest trügis turule City ja mõne kuu eest alustas punkt.SE.

Seda, et keegi tasuta ajalehe järgi sabas seisaks, siin muidugi ei kohta. Vastupidi, kui ma hommikuti rongi peale lähen, et tööle sõita, kohtan jaamas viit-kuus ajalehejagajat, kes hoolitsevad selle eest, et ma ei peaks lehe võtmiseks optimaalselt trajektoorilt kõrvale kalduma. City oli esimene, kes võttis tööle lehejagajad ning nüüd on teisedki kirjastused sellele teele astunud. Suuremates jaamades (nagu Huddinge) on igal lehel lausa mitu jagajat, nii et kui ma ühest peaksin lehte võtmata mööduma, siis pistab teine selle mulle ikkagi pihku. Lehtede koristamise peale pole väljaandjad sama palju mõelnud, sest nii rongides kui ka jaamades tekib keskpäeva paiku leheuputus, sest tagastamiseks ettenähtud urnid saavad väga kiiresti täis (nagu ülalolevalt fotolt ilmneb).

Kuna Metro ja City ilmuvad iga tööpäev ja on umbes 40-60 lehekülge paksud, võib tekkida küsimus, kuidas need lehed majanduslikus mõttes ennast ära tasuvad. Vähemalt poole lehe pinnast katab reklaam, kuid vähemalt Metro pole pärast konkurentide teket enam omanike kurkut täitnud. City ja punkt.SE kuuluvad aga suuretele kirjastustele, kes ilmselt on valmis mõnda aega ka kasumita tegutsema.

Pr Ciccone & hr Panayiotou

Pealkirjas mainitud tegelased on laiemale avalikkusele ilmselt enam tuntud kui Madonna ja George Michael. Siinkirjutajat lähemalt tundvad inimesed küllap teavad, et olen mõlemat artisti aastaid fännanud. Ja sel sügisel õnnestus mul mõlemat oma ihusilmaga näha ka: esmalt septembris Madonnat ja läinud pühapäeval George Michaelit. Kummalisel kombel olin ma varem suutnud tõeliselt suuri kontserte vältida - ehkki Stockholmi sattub päris palju maailmanimesid. nojah... ma ei hakka siin vahutama, kui vahva ja kui fantastiline ja nii edasi. Kujutate ilmselt isegi ette, mis tunne on, kui tuhanded inimesed oma lemmikule kaasa laulda ja tantsida vihuvad. :-)

Ühtlasi on täna Svenssonbladetis premjäär mu uuele mobiilikaamerale, mis aitab edaspidi Svenssonbladetisse rohkem pildilist materjali tuua, mida mõned lugejad on taga nõudnud. Fotode kvaliteet paraneb ka loodetavasti aja pikku fotograafi professionaliseerumise tulemusena...

Tasuta (?) muusika internetist

Käsi püsti kõik need, kes on kunagi internetist mõne laulu või filmi alla laadinud! Ehkki ma ei usu, et selle kirjatüki lugejad nüüd ühtäkki arvuti taga käsi välja sirutama hakkavad, siis olen ma suhteliselt kindel, et nii mõnelgi teist on see patt hinge peal. Ja patt see on, tuleb välja, isegi kuritegu, kui lähtuda neil päevil langetatud kohtuotsusest.

Nimelt mõisteti kolmapäeval üks 44-aastane rootslane süüdi selles, et ta oli laadinud netti üles 4 (sic!) laulu. Tegemist on esimese korraga, kui kedagi Rootsis laulude allalaadimise eest süüdi mõistetakse. Trahviks määrati 20 000 SEKi (34 000 krooni), mis on samas mastis karistustega narkokuriteo või vägistamise eest. Päris valus karistus, kui arvestada kahju suurust, mida antud konkreetne rootslane laulude autoritele põhjustas. Ilmselt on siin tegemist olukorraga, kus püütakse luua pretsedenti, et mõjutada teisi rootslasi oma allalaadimist piirama.

Kohtuotsus tuleb mõnevõrra üllatusena, sest kevadel, kui politsei sundis ühe rootsi tuntuima allalaadimislehekülje Pirate Bay sulgema, siis toimus Stockholmis lausa protestidemonstratsioon, kus valdavalt noored inimesed nõudsid allalaadimise seadustamist. Nagu näha, ei ole kohtud siiski allalaadimissõbralikumaks muutunud. Plaadifirmasid ühendav lobiorganisatsioon Ifpi avaldas pärast otsuse avalikustamist mõistagi head meelt, öeldes, et suurema arvu laulude allalaadijat võiks oodata isegi vanglakaristus... Nõiajaht on alanud!

Tööpäev rootsi moodi

Välismaal käies armastavad rootslased alati rõhutada oma kodumaa kõrget töömoraali. Tõepoolest, tööpäev algab Rootsis sageli kella 8 paiku hommikul, ehkki enamik töötajaid saabub kontorisse umbes poole üheksaks. Kontorisse saabunud lülitavad sisse arvuti ning suunduvad kohviruumi hommikusele fikale. Rootslasi mittetundvale välismaalasele võib fika näida vaid tühise kohvitamisena, kuid see kujutab endast tegelikult palju enamat. Fika täidab nimelt olulist sotsiaalset sidusfunktsiooni ning võimaldab lisaks teistele teemadele vahel ka tööasjade üle arutamist. Hommikune fika algab ametlikult kell 9 ja kestab umbes tunni selleks, et ka need kaastöölised, kes peavad hommikul lapsi kooli või lasteaeda viima ning viibivad seetõttu tööle saabumisega, jõuaksid sellest osa saada. Pärast seda sammuvad rootslased oma ruumidesse ja asuvad seal intensiivselt tööle.

Täpselt kell 12 algab Rootsis lõuna, kuid tegelikult on mõistlikum suunduda lõunale kell 11.45 vältimaks toidukohtades keskpäeval tekkivat järjekorda. Et viimasel ajal on kolmveerand kaksteist lõunale minejat hulk oluliselt kasvanud, on soovitatav seada sammud lõunale juba kell 11.30. Lõuna kestab ühe tunni, see tähendab kella 13-ni. Kella poole kaheks on tööl tagasi ka need, kes on kasutanud lõunapausi selleks, et käia tööandja poolt rahastatud jõusaalis tuju ja toonust tõstmas, et pärastlõunal veelgi innukamalt ja efektiivsemalt töötada.

Kell 15 on aeg pärastlõunaseks fikaks, mis erinevalt hommikusest kestab vaid pool tundi. Kuna tööpäev lõpeb juba kell 17, siis on pärastlõunase fika järel üsna tarbetult vähe aega, et mõnd uut tegevust alustada. Liiatigi kipub ühistransport kella viie paiku pärastlõunal üsna täis olema, mistõttu oma varasema lahkumisega tehakse teene nii teistele kui ka enesele.

Ebakultuurne minister

Rootsi uus kultuuriminister Cecilia Stegö Chiló jäi haledalt vahele sellega, et ta ei ole viimase kuueteistkümne aasta jooksul televiisoritasu maksnud. Rootsi televisioon ja raadio elavad nimelt umbes 2000 SEKisest tasust, mida iga telerit omav rootsi leibkond neile aastas maksab. Või vähemalt peaks maksma. Sest nagu selgus oli kokku kolmel ministril selle maksu tasumine „meelest ununenud”. Neist kannatab kultuuriminister kõige tõsisemate mäluhäirete all, aga ka uus kaubandusminister Maria Borelius (kellele nüüdseks on juba kinga antud) ja migratsiooniminister Tobias Billström polnud palju paremad.

Minu tutvusringkonnas on ka päris palju neid, kes pole televiisoritasu maksnud. Osa neist väidab, et on põhimõtteliselt sel moel tele ja raadio rahastamise vastu ning protesti märgiks keelduvad seda tasumast. Tõsi, sama loogika järgi võiks ju keelduda ka näiteks tulumaksu maksmast, sest miks maksta riigile 33% oma vaeva ja higiga teenitud palgast, kuigi seadused seda ette näevad.

Televiisoritasu kogub spetsiaalne firma Radiotjänst, mis saadab kõigile maksmata jätjatele koju kirja. Kuuldavasti nad ka helistavat ning tegevat isegi koduvisiite kontrollimaks, kas majapidamises on mõni telepurk, mille omanik maksmisest kõrvale hiilib. Pärast kultuuriministri vahelejäämist esitas Radiotjänst politseile avaldusele, mis võib ministriprouale tuua kaasa trahvi. See on küll üsna naeruväärselt väike (3000 SEKi), kuid avaldas ilmselgelt oma mõju, sest Radiotjänsti teatel olevat nende rootslaste arv, kellele viimastel päevadel on meenunud, et nad pole telekatasu maksnud plahvatuslikult kasvanud.