Stockholmi (võlts)kuusk

Kuningalossi lähedal seisab Stockholmi uhkeim jõulukuusk, mis tegelikult on näidis rootsi insener-tehnilistest saavutustest. Kuusk, mis oma 38 meetriga on maailma kõrgeim, koosneb tüvest ning sinna monteeritud 2000 oksast. Kuuse kõrval olevalt infotahvlilt selgub, et oksed on kasvatud soodsates tingimustes, eemal teistest puudest, mis võiksid okste kuju deformeerida. Kaunistuseks on kuusele riputatud 5000 lampi.

See kuusk on juba 1996. aastast jõuluaegset Stockholmi kaunistanud. Esimestel aastatel võitis ta konkurentsitult kaunima kuuse tiitli, kuid seejärel otsustati, et tal ei sobi võistelda, kuna on ikkagi põhimõtteliselt võltskuusk.

Rootsi tiiger

Rootsi tiiger (vaata pilt, autoriõigus rahvusraamatukogu) ei viita ei tiigrihüppele, ehkki rootslaste arvutilembus on ju ka üldtuntud, ega kiirele majanduskasvule, nagu näiteks räägitakse Aasia tiigritest. Rootsi tiiger pärineb hoopis Teisest maailmasõjast ning põhineb sõnademängul. Nimelt võib En svensk tiger tähendada nii rootsi tiiger kui ka rootslane vaikib. Tiigripildi võttis 1941. aastal kasutusele Riigi Infoamet, mis kutsus selle abil rootslasi ettevaatlikkusele ning vaikimisele kõigest sellest, mis võinuks neutraalset Rootsit sõjas kahjustada. Tiigril oli samuti oluline sümbolne roll, sest ta kehastab tugevat ja julget looma - ehk neid omadusi, mida sõja ajal väga vaja.

Oli see tänu tiigrikampaaniale või muudele asjaoludele, aga Rootsi suutis Teisest maailmasõjast puutumata välja tulla. Vaikimine pole ka tänastele rootslastele sugugi võõras. Kui keegi ühistranspordis kõva häälega lällab, siis saab ta kõigi lähedusesolijate halvakspaneva pilgu osaliseks. Samas tuleb väga harva ette seda, et keegi lärmajat korrale kutsuks või muul moel aktiivselt sekkuks. Isegi kui rootslane ilmselgelt ülekohtu ohvriks satub, reageerib ta reeglina vaid vaikselt protestides. Eestlasele võib see esmapilgul mõjuda väga võõrastavalt, kuid ajaloos tagasi vaadates võib üsna kindlalt väita, et ettevaatlikkus ja vaikimine näivad olevat Rootsit hoidnud. Ehk ka tulevikus.

Koolist Rootsis ja Eestis

Ehkki mul puudub otseselt isiklik kogemus rootsi koolidega, tundub avalikuses toimuvat debatti jälgides, et erinevus eesti koolisüsteemist on päris suur. Esimene suurim erinevus seisneb hindamises. Eks-sovjetina ei meenu mulle mitte ainult see, et hindeid hakati panema juba esimeses klassis, vaid seegi, et oivikute pildid pandi üles autahvlile. Ja vastupidi: kahemehed jäeti klassi kordama.

Siinmail saavad lapsed esimesed hinded alles 8. klassis. Enne seda antakse neile vaid väga umbmääraseid hinnanguid stiilis Oled tubli või Ole püüdlikum. Eelmiste valimiste ajal tekkis küll tõsisem diskussioon, kas mitte ei peaks hindeid juba 6. klassist panema hakkama. Sellele reageerisid kiiresti nii õpetajad kui ka teised huvigrupid, kelle arvates ei tohiks lastele halbu hindeid panna, sest see halvendab nende enesehinnangut. Ja loogiliselt järeldub sellest, et kuna halbu hindeid panna ei tohi, siis ei saa üldse hindeid panna.

Kriitikud viitavad samas rootslaste järjest halvematele õpitulemustele rahvusvahelises võrdluses. Eriti matemaatikas ja teistes reaalainetes tundub rootsi kooliharidus vähemalt eesti omadele tõsiselt alla jääma. Hilise hindepaneku ja õpitulemuste vahele üksühest seost tõmmata ei saa, ent samas tundub, et need kaks asja on siiski omavahel seotud.

Teisest, minu jaoks veelgi kummalisemast erinevusest, räägiti neil päevil uudistes. Nimelt olevat osa koole lõpetanud kodutööde andmise. Väidetavalt vähendab see õpilastes stressi, mis omakorda aitab kaasa sellele, et koolis olles tõesti õpitakse. Kodu on aga puhkamise, lõõgastumise ja hobidega tegelemise koht. Peab muidugi märkima, et neid koole, mis on kodustest ülesannetest loobutud, on esialgu väga vähe.

Kolmas erinevus puudutab gümnaasiumiprogramme, mida on Rootsis oluliselt rohkem kui Eestis. Kui mina 1990. aastate alguses keskkooli läksin, oli meil valida humanitaar- ja reaalkallaku vahel. Siin tähendab põhikooli lõpp palju tõsisemat valikut vähemalt 17 sunna vahel loodusteadustest meediani ning elektrist hoolekandeni. Sisuliselt ei tehta siinmail vahet kutsekoolidel ja tavalistel gümnaasiumidel, vaid osa kallakuid on pisut praktilisemad. Vähemalt teoreetiliselt peaks olema võimalik suvalise kallaku lõpetanul ka ülikooli pääseda, sest sinna vastuvõtt toimub üleriigiliste testide abil, mis on kõigile samad.