Viis aastat hiljem

Täna viis aastat tagasi tulin Rootsi doktorantuuri. 17. august 2003 oli nagu tänagi pühapäev, kui ma Regina Balticaga Stockholmi sadamasse saabusin. Ma olen liiga laisk, et järjekindlalt päevikut pidada (nagu ka selle veebipäeviku ebaregulaarsusest võib järeldada), ent esimesel paaril Stockholmis veedetud päeval kribasin siiski üles mõned kiired esmamuljed. Mõned katked neist:

"Laevale tuli mulle vastu üks mu kooli doktorante Fredrik. Selline pikk, blond, parajalt priske rootslane. Istutasin ennast tema Volvosse - kuhu mujale - ja sõitsime Fredriku tüdrukut peale võtma. /.../ Tütarlapse nimi oli Vicky, ema poolt eestlane, aga eesti keelt ta ei oska. /.../ Sõitsime kolmekesi kuningalossi lähedale ja sõime hommikust. Fredrik võttis prae, mina tellisin omale singi-juustu võileiva, mis maksis 25 SEKi. Eestis võiks selline asi maksta umbes 10-15 EEKi ehk siis 6-9 SEKi. /.../ Vicky küsis, kas keegi on mulle kunagi öelnud, et ma sarnane näitleja Edward Nortoniga (Fightclub). Ei, seni ei olnud seda mulle öeldud. Teet Margna ja Venno Loosaarega on mind küll sugulaseks peetud, aga rootslased neid kahte ju ei tea."

"Eilne päev oli tegelikult päris lahe, sain suure hulga siinsete doktorantidega tuttavaks. Ja rea olulisi näpunäiteid. /.../ Majanduses tuleb kursustega koguda 80 punkti, mitte 60 nagu muudes distsipliinides. See on tegelikult päris suur küsimus ja eeldab väga head rootsi keele oskust, sest Stockholmi ülikoolis on paljud kursused rootsikeelsed. /.../ Mul on veel väga kõvasti vaja pingutada, aga ma loodan, et aasta pärast räägin rootsi keelt enam-vähem vabalt."

"Põrandale oli keegi nätsu jätnud, avastasin selle alles siis, kui sinna sisse olin astunud. Mul on köögikapis umbes 10 lusikat ja kahvlit ning umbes 8 nuga, millest 5 on täiesti kummalised (ülilühikese tera ja pika käepidemega - kes küll selliseid ostab)."

Viis aastat hiljem on Fredrik endiselt doktorant, Rootsi hinnatase ei valmista mulle enam ammu mingit shokki, sest Eesti oma on vahepeal megakiiresti tõusnud. Rootsi keelt valdan vabalt, võin vist üsna kelkimata öelda ning ühikas, mille põrandal ma nätsu sisse astusin, olen ammu ära kolinud. Ja nugade kollektsioon on ka hoopis teine... :-)

Sõnavabadus

Viimase Economisti juhtkiri ei haaku küll otseselt Svenssonbladeti tavaliste teemadega, kuid on minu meelest ometi väga terane ning mõjub värskendavalt sõnavabadusega seotud debatti, mis Eestis toimub. Juhtkiri on pühendatud Aleksander Solzhenitsenile ning tema julgusele "võimule tõde öelda", nagu on ka juhtkirja pealkiri. Suur osa tekstist on pühendatud sellele, kuidas olid lood sõnavabadusega N. Liidus - ja seda ei ole mul ilmselt mõtet ümber jutustada, sest seda teavad kõik eestlased piisavalt hästi.

Huvitavaks läheb aga siis, kui teemaks võetakse demokraatlik ühiskond ning sealne vabadus öelda, mida süda lustib. "Poliitiline korrektsus ja akadeemiline ülespetsialiseerumine on tõesti kahjustanud meediakajastuste ning ülikoolides õpetatava kvaliteeti. Kuid /suurimaks/ kurjajuureks on väidetavalt külluse probleem. Autoritaarsed paigad soosivad tunnustatud intellektuaalide klassi, kelle väljaütlemisi kuulatakse tähelepanelikult ja kontrollitakse põhjalikult. Demokraatiad /seevastu/ toodavad kakofooniat, milles iga hääl kurdab, et tema ülioluline sõnum upub lobameres."

Eestlastele on poliitiline korrektsus (ja ka akadeemiline ülespetsialiseerumine - aga see on pikem teema) küllalt uus ning tundub kohati üsna kummaline. Mõelgem kasvõi selle diskussiooni peale, mis on seotud sõna "neeger" kasutamisega. Rootsis, sarnaselt Eestiga, puudub koloniaalne minevik, ent ometi nimetati siinmail "neegripallid" mõne aja eest ümber "shokolaadipallideks".

Samas pole Eesti vist veel jõudnud ka sellesse punkti, kus inimesed tüdinevad info küllusest ning arvamuste paljususest ja otsivad varju nö intellektuaalide klassi seisukohtadest. Näiteks ajaleheartiklite kommenteerimine internetis on just selle lobamere väljendus, millest The Economist kirjutab. Mõnes mõttes on kahju, et eestlased on demokraatliku lobamere idee sedavõrd kiiresti omaks võtnud. Viimasel ajal on näiteks ilmunud paar päris head kriitilist artiklit Eesti majanduspoliitika kohta, mille autoriteks ülikoolide õppejõud ja teadlased (vt näiteks siia). Kui kommentaare lugeda, siis jääb mulje, et need õppejõud ja teadlased - ehk osa Eesti intellektuaalsest eliidist - on üks paras idioodikari. Kriitiline mõtlemine on kahtlemata hea omadus, ent isiklikul plaanil internetis lahmimine suurendab ju ainult lobamerd. Rootsis pole internetikommentaarid veel sedavõrd populaarseks muutunud kui Eestis. Mõned väljaanded lasevad lugejail oma kommentaarid artikli juurde jätta, aga tundub, et rootslaste taktitunne ei luba neil täiesti lõdva randmega lahmida...

080808

Täna on see maagiline kuupäev: 080808. Hiinlastele on kaheksa õnnenumber, rootslastele seostub null-kaheksa aga eelkõige Stockholmiga. Kuna Svenssonimaa pealinna telefonide suunakood on just 08, siis kutsuvad maakad stockholmlasigi aeg-ajalt null-kaheksateks. Pealinlastena ei lase me end sellest muidugi segada, vaid tähistame tänast päeva suure festivaliga Go08. Juba hommik algas sellega, et metroojaamades jagati 8-kujulisi kringleid. Tantsu ja tralli jätkub kogu päevaks. :-)

Tugitoolisportlase paradiis

Homme algavad Pekingis olümpiamängud. Rootslased, nagu palju teisedki rahvad, naelutavad ennast järgmiseks kaheks nädalaks teleka ette ning loodavad oma sportlastelt medalisadu. Ma ei hakka prognoosima, kui palju medaleid Rootsi võiks võita, vaid kirjutan hoopis sellest, mis mind tugitoolisportlasena Rootsis on üllatanud. Nimelt, alade erinev populaarsus Eestis ja Rootsis. Võiks ju arvata, et kuna nende riikide kliima ja elanike temperament on üsna sarnased, siis peaksid nad ka sportlikus mõttes küllalt lähedased olema. Ja suures osas ongi ju. Näiteks kergejõustik, ujumine, murdmaa suusatamine ning igasugused võistkondlikud pallimängud võtavad suure osa teleajast nii siin- kui sealpool Läänemerd. Aga on ka mõned alad, mis näivad Rootsis olema hoopis tähtsamad kui Eestis:

• golf - ärge imestage, kui kõige tavalisem svensson teilt varsti pärast tutvumist küsib, mis handicap teil on, või räägib teile oma viimasest birdie'st. Kui paljudes teistes riikides on golf elitaarne pensionäride spordiala, siis siin on klubimaksud väikesed ning ka väljakuid jagub igasse maanurka. Osalt on golfi populaarsuses süüdi ka ilmselt Annika Sörenstam - üks maailma edukamaid naisgolfimängijaid, kes on pärit Rootsist. Muide, Tiger Woods on ka abielus rootslannaga.


• jäähoki - talvehooajal ei möödu päevagi, kui mõne rootslase saavutustest NHL'is ei räägitaks-kirjutataks. Müstiline on seegi, et kõik Eesti lähimad naaberriigid (Soome, Venemaa, Läti ja Rootsi) on osalenud viimastel suurtel hokimeistrivõistlustel. Aga Eesti????


• ratsasport - rootslaste shansid sel alal medalini jõuda on OM-l suhteliselt kesised. Ometi näitavad telekanalid peaaegu iga päev erinevatest võistlustest. Tõsi mis tõsi, sageli on tegemist hobuste võidukihutamise ning sellega seotud õnnemängudega, ent ometi on üllatav, kui palju hobuseid spordisaadetes näha võib.

Lemmikuim laul

Rootsi raadio eetris on juba 46 aastat kõlanud saade Svensktoppen ehk Rootsi topp. Edetabel koosneb eranditult rootsi muusikast ning selle hääletamises võivad osaleda kõik huvilised. Teaduslikkuse huvides püüab Rootsi raadio aga tagada, et esindatud oleksid kõik vanusegrupid (16.-79. eluaastani). Nii et demokraatia ennekõike, erinevalt teistest edetabelitest, kus raha otsustab suuremal või vähemalt määral kõik.

Kui sellest edetabelist lähtuda, siis on rootslaste kõigem suurem lemmiklaul läbi aastate olnud Benny Anderssoni orkestri ja Helen Sjöholmi esitatud "Du är min man" (Sa oled mu mees), mis on hetkel olnud tabelis 213 nädalat ehk pisut üle nelja aasta!!! ABBAl ei ole edetabelis kuigi hästi läinud, sest kuni 2003. aastani pidid kõik lood olema rootsi keeles. ABBA teatavasti laulis oma palad kuulsaks inglise keeles.

Võtan tööle koristaja

Vaevalt leidub inimest, kes julgeks väita, et talle koristamine meeldib. Ent rootslased on koristamisvaenulikkuse minu jaoks uuele tasemele viinud. Näiteks ei valmista neile vähimaidki südametunnistusepiinu pärast pargis pikniku pidamist kõik oma praht sinna vedelema jätta. Üks mu kolleege, kellega ma sageli koos ülikooli sööklas lõunat söön, ei vii KUNAGI oma nõusid-kandikut ära. "Selle raha eest võivad söökla töötajad ennast ise liigutada," ütleb ta nipsakalt, kui ma talle nõude äraviimise kohustust meenutan. Oma esimest kontorit jagasin ma siin riigis kuue rootslannaga, kelle jaoks osutus ületamatuks raskuseks oma kohvitass 15 meetri kaugusele kööki viia ning nõudepesumasinasse panna.

Rootslastele (loe: valgetele inimestele) on koristamine sedavõrd vastumeelne, et see töö jäetakse meeleldi lõuna-ameerika ja ida-euroopa päritolu immigrantidele. Vähemalt selles koristusfirmas, kelle töötajad ülikooli puhtuse eest hoolt kannavad, ei tööta vist ühtegi pärisrootslast. Kord mingi irooniapuhangu ajel rääkisin ühele oma rootslasest tuttavale surmtõsiselt, et selles pole midagi imelikku, et just ida-eurooplased on paljudes koristusfirmades tööl, sest neil on selle töö jaoks vastavad füsioloogilised eeldused... Kusjuures see rootslane jäi mind alguses uskuma ning ma pidin pärast kõvasti vaeva nägema veenmaks teda selles, et olin nalja teinud...

Üks meie valitsuse populaarsemaid otsuseid puudutab muide ka koristamist: nimelt lihtsustati hiljuti "koduste teenuste" (hushållsnära tjänster) maksustamist ning vähendati ühtlasi maksukoormust. Nii et kui majandusraskused sunnivad eestlast välismaale tööd otsima minema, julgen soovitada Rootsi koristussektorit. Siin jätkub tööd ja leiba ning keeleoskust ka ei nõuta!!!!