Sõnavabadus

Viimase Economisti juhtkiri ei haaku küll otseselt Svenssonbladeti tavaliste teemadega, kuid on minu meelest ometi väga terane ning mõjub värskendavalt sõnavabadusega seotud debatti, mis Eestis toimub. Juhtkiri on pühendatud Aleksander Solzhenitsenile ning tema julgusele "võimule tõde öelda", nagu on ka juhtkirja pealkiri. Suur osa tekstist on pühendatud sellele, kuidas olid lood sõnavabadusega N. Liidus - ja seda ei ole mul ilmselt mõtet ümber jutustada, sest seda teavad kõik eestlased piisavalt hästi.

Huvitavaks läheb aga siis, kui teemaks võetakse demokraatlik ühiskond ning sealne vabadus öelda, mida süda lustib. "Poliitiline korrektsus ja akadeemiline ülespetsialiseerumine on tõesti kahjustanud meediakajastuste ning ülikoolides õpetatava kvaliteeti. Kuid /suurimaks/ kurjajuureks on väidetavalt külluse probleem. Autoritaarsed paigad soosivad tunnustatud intellektuaalide klassi, kelle väljaütlemisi kuulatakse tähelepanelikult ja kontrollitakse põhjalikult. Demokraatiad /seevastu/ toodavad kakofooniat, milles iga hääl kurdab, et tema ülioluline sõnum upub lobameres."

Eestlastele on poliitiline korrektsus (ja ka akadeemiline ülespetsialiseerumine - aga see on pikem teema) küllalt uus ning tundub kohati üsna kummaline. Mõelgem kasvõi selle diskussiooni peale, mis on seotud sõna "neeger" kasutamisega. Rootsis, sarnaselt Eestiga, puudub koloniaalne minevik, ent ometi nimetati siinmail "neegripallid" mõne aja eest ümber "shokolaadipallideks".

Samas pole Eesti vist veel jõudnud ka sellesse punkti, kus inimesed tüdinevad info küllusest ning arvamuste paljususest ja otsivad varju nö intellektuaalide klassi seisukohtadest. Näiteks ajaleheartiklite kommenteerimine internetis on just selle lobamere väljendus, millest The Economist kirjutab. Mõnes mõttes on kahju, et eestlased on demokraatliku lobamere idee sedavõrd kiiresti omaks võtnud. Viimasel ajal on näiteks ilmunud paar päris head kriitilist artiklit Eesti majanduspoliitika kohta, mille autoriteks ülikoolide õppejõud ja teadlased (vt näiteks siia). Kui kommentaare lugeda, siis jääb mulje, et need õppejõud ja teadlased - ehk osa Eesti intellektuaalsest eliidist - on üks paras idioodikari. Kriitiline mõtlemine on kahtlemata hea omadus, ent isiklikul plaanil internetis lahmimine suurendab ju ainult lobamerd. Rootsis pole internetikommentaarid veel sedavõrd populaarseks muutunud kui Eestis. Mõned väljaanded lasevad lugejail oma kommentaarid artikli juurde jätta, aga tundub, et rootslaste taktitunne ei luba neil täiesti lõdva randmega lahmida...