Tugitoolisportlase paradiis

Homme algavad Pekingis olümpiamängud. Rootslased, nagu palju teisedki rahvad, naelutavad ennast järgmiseks kaheks nädalaks teleka ette ning loodavad oma sportlastelt medalisadu. Ma ei hakka prognoosima, kui palju medaleid Rootsi võiks võita, vaid kirjutan hoopis sellest, mis mind tugitoolisportlasena Rootsis on üllatanud. Nimelt, alade erinev populaarsus Eestis ja Rootsis. Võiks ju arvata, et kuna nende riikide kliima ja elanike temperament on üsna sarnased, siis peaksid nad ka sportlikus mõttes küllalt lähedased olema. Ja suures osas ongi ju. Näiteks kergejõustik, ujumine, murdmaa suusatamine ning igasugused võistkondlikud pallimängud võtavad suure osa teleajast nii siin- kui sealpool Läänemerd. Aga on ka mõned alad, mis näivad Rootsis olema hoopis tähtsamad kui Eestis:

• golf - ärge imestage, kui kõige tavalisem svensson teilt varsti pärast tutvumist küsib, mis handicap teil on, või räägib teile oma viimasest birdie'st. Kui paljudes teistes riikides on golf elitaarne pensionäride spordiala, siis siin on klubimaksud väikesed ning ka väljakuid jagub igasse maanurka. Osalt on golfi populaarsuses süüdi ka ilmselt Annika Sörenstam - üks maailma edukamaid naisgolfimängijaid, kes on pärit Rootsist. Muide, Tiger Woods on ka abielus rootslannaga.


• jäähoki - talvehooajal ei möödu päevagi, kui mõne rootslase saavutustest NHL'is ei räägitaks-kirjutataks. Müstiline on seegi, et kõik Eesti lähimad naaberriigid (Soome, Venemaa, Läti ja Rootsi) on osalenud viimastel suurtel hokimeistrivõistlustel. Aga Eesti????


• ratsasport - rootslaste shansid sel alal medalini jõuda on OM-l suhteliselt kesised. Ometi näitavad telekanalid peaaegu iga päev erinevatest võistlustest. Tõsi mis tõsi, sageli on tegemist hobuste võidukihutamise ning sellega seotud õnnemängudega, ent ometi on üllatav, kui palju hobuseid spordisaadetes näha võib.