Võtan tööle koristaja

Vaevalt leidub inimest, kes julgeks väita, et talle koristamine meeldib. Ent rootslased on koristamisvaenulikkuse minu jaoks uuele tasemele viinud. Näiteks ei valmista neile vähimaidki südametunnistusepiinu pärast pargis pikniku pidamist kõik oma praht sinna vedelema jätta. Üks mu kolleege, kellega ma sageli koos ülikooli sööklas lõunat söön, ei vii KUNAGI oma nõusid-kandikut ära. "Selle raha eest võivad söökla töötajad ennast ise liigutada," ütleb ta nipsakalt, kui ma talle nõude äraviimise kohustust meenutan. Oma esimest kontorit jagasin ma siin riigis kuue rootslannaga, kelle jaoks osutus ületamatuks raskuseks oma kohvitass 15 meetri kaugusele kööki viia ning nõudepesumasinasse panna.

Rootslastele (loe: valgetele inimestele) on koristamine sedavõrd vastumeelne, et see töö jäetakse meeleldi lõuna-ameerika ja ida-euroopa päritolu immigrantidele. Vähemalt selles koristusfirmas, kelle töötajad ülikooli puhtuse eest hoolt kannavad, ei tööta vist ühtegi pärisrootslast. Kord mingi irooniapuhangu ajel rääkisin ühele oma rootslasest tuttavale surmtõsiselt, et selles pole midagi imelikku, et just ida-eurooplased on paljudes koristusfirmades tööl, sest neil on selle töö jaoks vastavad füsioloogilised eeldused... Kusjuures see rootslane jäi mind alguses uskuma ning ma pidin pärast kõvasti vaeva nägema veenmaks teda selles, et olin nalja teinud...

Üks meie valitsuse populaarsemaid otsuseid puudutab muide ka koristamist: nimelt lihtsustati hiljuti "koduste teenuste" (hushållsnära tjänster) maksustamist ning vähendati ühtlasi maksukoormust. Nii et kui majandusraskused sunnivad eestlast välismaale tööd otsima minema, julgen soovitada Rootsi koristussektorit. Siin jätkub tööd ja leiba ning keeleoskust ka ei nõuta!!!!