Päästke Eesti Päevaleht!
Läinud nädalavahetusel potsatas mu e-kirjakasti teada, milles seisis:
Eesti Päevalehe juhatus võttis 11. aprillil vastu otsuse, et praeguse tellijate arvu ja majandusliku seisu juures ei ole võimalik jätkata lehe väljaandmist kauem kui käesoleva aasta lõpuni. Seega ilmub jõulude ajal EPLi viimane number.
Jutt käib mõistagi Stockholmi Eesti Päevalehest, mis oli aastaid Rootsi eestlaskonna peamine kodumaauudiste allikas. Interneti areng pani lehele kõva põntsu, sest Eesti uudiste lugemiseks pole enam vaja nädal aega oodata (EPL ilmub vaid korra nädalas). Tellijate arv on nüüdseks langenud umbes 1700 inimeseni.
Konkurentsi ja väiksemate väljaannete toetamiseks on Rootsis pressitoetuse süsteem, mis tähendab, et näiteks Eesti Päevaleht on saanud igal aastal umbes 2 miljonit krooni kulude katteks. Kõrvalmärkusena võib mainida, et pressitoetust makstakse ka näiteks Svenska Dagbladetile tagamaks, et ülerootsiliste päevalehtede vahel oleks konkurents, sest vastasel juhul domineeriks Dagens Nyheter kogu turgu.
Praeguse tellijate arvu juures kaotab Eesti Päevaleht uuest aastast veerandi oma praegusest pressitoetusest ning see sunniks ajalehe sulgema. Nüüd tuleks leida 300-400 uut tellijat, kes aitaksid lehte veel mõnda aega elus hoida.
Ehkki internet on osaliselt kindlasti EPLi rasketes aegades "süüdi", on probleem minu meelest siiski laiem. Rootsi eestlaskonna võib suures osas jaotada kaheks: need, kes tulnud siia Teise maailmasõja paiku, ning viimase umbes 20 aasta jooksul saabunud. (Kolmas, üsna väike grupp on need, kes sügaval vene ajal "ära hüppasid", aga nemad on vist paljuski sedavõrd integreerunud, et neid võib pidada esimesse gruppi kuuluvaks). Need kaks rühma ei lävi üksteisega eriti palju: varased tulijad suhtuvad uutesse ettevaatliku umbusuga ning uued ei mõista varasemate tulijate traditsioonilisust. Mulle tundub, et Eesti Päevalehte tehakse valdavalt esimese grupi jaoks - ja ilmselt sellest tingituna pole nö uued väliseestlased EPLi piisavalt omaks võtnud. Tore oleks muidugi, kui Eesti Päevaleht ellu jääks, aga selleks peaks leht eestlaskonda/eestlaskondi senisest tugevamini ühendama.
posted by Rein Jüriado @ 8:25 AM
2 comments
2 Comments:
kahju... kuigi ilmselt paratamatu. kunagi isegi invandrar värket tellis meile lugemiseks seda, kui me Rootsis olime ja nende otsust ootasime, mis nad meiega peale hakkavad :)
siinsed kaks lehte (Meie Elu ja Vaba Eestlane) läksid lõpuks mõned aastad tagasi kokku, kuid ega nende lugejaskond ei suurene. nooremad vast loevad vahel nende netiväljaannet, kuid tulevikuvaated pole mitte roosilised. eesti päevalehte olen saanud lugeda ja pean tunnistama, et mulle meeldib see mitu korda rohkem kui siin väljaatav Eesti Elu.
ja eestlaed väljamaal oled väga hästi paika pannud :). Miks need varem siia tulnud ei võta hilisemaid omaks või vastupidi - on omaette teema. Siin võiks rääkida veel ühest grupist, need, kes tulid sajandi alguses või vabariigi ajal. Ka nemad ei olnud sugugi peale sõda tulnuid kergelt omaks võtnud...
Kuuludes viimase paarikümne aasta jooksul siia saabunute hulka, üks näide vastuvõtust: TEIE ei jõua kunagi nii kaugele nagu meie! (elust võetud kommentaar ühelt edukalt kohalikult eestlannalt).
Jaa, mullegi tuli see kiri meilikasti.
Ma olin varemgi möelnud, kuidas selline kummaline nähtus yldse ära elab (minu lugemiskogemus pärineb laevast tasuta antud lehtede pealt ja kuna ma varsti ju 10 aastat söidan, vöin ka omaarust mingi kokkuvötte neist teha).
Leht on töesti ainulaadne, omaette imevigur...kes sellist kyll loeb!? Aga jah, no kui dotatsioon mängu tuleb - siis saan aru kyll. Seesamune + vana lugejaskond.
Rootsi riigis on ikka sotsiaalne abi igal alal hästi toimiv, nii kuidas ma ka oma "sotsiaali peal" elavat eestlasest tuttavat vaatan. Eestis ei tuleks selline poputamine köne allagi. Arstiabi, hambaravi, keelekool ja "seltsidaam" e. sotsiaaltöötaja tugi - köik peaaegu tasuta vöi päris tasuta. Abistatav naerab pihku ja ei kavatsegi enam tagasi minna, ehkki pöhjus siin olla on kadunud.
Aga nyyd lehest. Mitte lugejate sydant ei pea selle halaga pehmitama ja neid appi kutsuma, vaid lehetegijad vöiksid möelda, kuidas korralikku eestikeelset lehte teha (sest see on mingis imelikus keeles, mille sönad on kyll eestlasele arusaadavad, aga laused tunduvad kandilised ja vanamoodsad). Ka aines on enamasti vanaemadele möeldes kirjutatud ja kuidagi väga elukauge. On ka yksikuid huvitavaid artikleid olnud, eriti on mulle meeldinud vaba kriitiline toon eesti lolluste vastu; aga yldmulje on masendav. Loodusseaduse pöhjal ju sellise lehe lugejad kaovadki/surevad välja, hyyad sa appi vöi mitte.
Uudised ja nende andmise kiirus pole sellise lehe juures yldse oluline, neid saab niigi igast august; oluline on MIDA JA KUIDAS kirjutada. Välismaal, sh Rootsis elav noorem eestlane on ju nii huvitav nähtus,et see värvikus ja tema probleemid vist yletaks ilmselt vanema pölvkonna lugeja taluvuspiirid. Aga ikkagi tuleks kirjutada elust enesest, meile olulistest syndmustest ja muust, mida Rootsi press ei kajasta. Kasvöi neist Eestist pärit sutenööridest.
Ehkki ka öilsad minevikulised pöiked vöivad huvitavad olla, ei saa ometi leht neist koosneda.
Sellisel kujul lehe toetamiseks ei jätku mul kyll patriotismi (kui mul seda yldse on, sest siinsed elavad kontaktid eestlastega pole seda sugugi syvendanud, ja vaade Eesti praegusele elule ja poliitikale teeb seda veel vähem, vastupidi, patriotism, eriti sambakujuline, on mulle peaaegu et söimusöna; aga ma väga loodan, et ma lihtsalt pole veel mulle sobivate kosmopoliitsete eestlaste peale sattunud).
Löpetuseks: loodus ei salli tyhja kohta - kyll tuleb sellele ajalehele midagi asemele, mis paremini oma funktsiooni täidab ja sealhulgas ka nii vajalikud surma-ja matuseteated oma sabas ära trykib. Sest see on ainuke asi, mida internetist vist pole vöimalik leida...(aga kindel pole).
Postita kommentaar
<< Home