Üli kool

Kõrgharidus on Rootsis kõrges hinnas: poliitikud räägivad kui ühest suust, et rahva haridustase on majanduskasvu ja heaolu aluseks. Tänu sellele siinmail ülikoolis käimise eest raha ei küsita ning kohalikele tudengitele makstakse veel igakuist toetust, mis on samas suurusjärgus Eesti keskmise palgaga. Rootsit võib seepärast pidada ilmselt üheks maailma parimaks näiteks selle kohta, kui kiiresti kõrgharidus on muutunud massitarbekaubaks. Kui 1930. aastal sai Rootsis kõrgharidusdiplomi umbes 1 000 inimest, siis 2003. aastal omandas kõrgharidust juba 360 000 noort. Ainuüksi doktorande on praegu umbes 20 000 ehk ligi 10 korda rohkem kui neid, kes 70 aasta eest gümnaasiumi lõpetasid. (Võrdluseks: sama aja jooksul on rahvaarv kasvanud 6 miljonilt 9 miljonile).

Küsimus on ainult selles, kas kvantiteet ja kvaliteet käivad ikka alati käsikäes. Ma pean tunnistama, et paaril doktorandide kursusel pole ma peaaegu midagi uut kuulnud, sest Tartu Ülikooli bakalaureuseõppe nõudmised näivad kohati olema umbes samad, mis siin doktorantuuris. Okei, seda juhtu võib pidada erandiks, ent kuna haridus on prioriteet ning kõiksugu ülikoole ja kõrgkoolikesi on Rootsis nagu kirjusid koeri, siis tekib kahtlus, kas nad kõik ikka suudavad taset hoida. Või on inimesed tõesti viimase 70 aastaga keskmiselt nii palju targemaks saanud, et kõrgkoolid ei pea oma standardeid märkimisväärselt alandama pakkumaks kaasaegset head haridust?