Registripidaja eestlane

Neil päevil on Rootsi meedias kahel korral kirjutatud eestlaste algatatud suurest euroregistritest - ning mõlemal juhul ideedel vesi peale tõmmatud. Esimesena tuli jutuks Siim Kallase lobistide register, mille sisu on lühidalt selles, et kõik Brüsselis lobbytööd tegijad võiksid endast ja oma finantseerijatest avalikkusele teada anda, et seeläbi europoliitika läbipaistvamaks muutuks. Idee iseenesest ilus ja hea, ent Rootsi meedia kritiseeris selle võiksid-lähenemist. Kuna register on vabatahtlik, siis ilmselt need, kellel midagi varjata on, ennast sinna üles andma ei hakka. Ning seeläbi muutub kogub register suhteliselt mõttetuks.

Veelgi suurema kriitika osaliseks sai aga Marianne Mikko idee hakata blogisid registreerima. Mikko põhjendab registriideed sellega, et netipäevikutes avaldatakse igasugust rämpsu ning sestap tuleb lugejale anda võimalus teada, kes kirjutise taga seisab. Samas tundub sellise registri pidamine täiesti jabur ning mõjub kui sovjetlik katse tsenseerida vaba internetikeskkonda. Liiatigi on enamik blogisid isiklikud ning absoluutselt apoliitilised. Lõppeks on enamik lugejaid ise ilmselt piisavalt targad otsustamaks, mida nad netis loetust usuvad ja mida mitte.

Minu meelest on kummaline, et eestlased, kes muidu on tuntud kui liberaalsed, efektiivsed ja ebabürokraatlikud, tulevad nüüd ühtäkki lagedale selliste tagurlike mõtetega. Eesti kiire areng on ju paljuski olnud tingitud just lihtsatest reeglitest. Kui Eestil Euroopale (ja EL-ile) midagi anda on, siis arvatavasti just oma avatud ja vaba suhtumist, mis paneks loorberitele puhkama jäänud "vana Euroopat" värskemalt mõtlema. Või on eestlastel head ideed ning avatus otsa saanud ning meist on saanud registripidajad?

It's over!

Jepp, eelmisel kolmapäeval kaitsesin oma doktoritöö Stockholmi Ülikooli juures. Oponent oli minu vastu väga lahke ega esitanud trikiga küsimusi. Komisjongi hoidus kriitilistest märkustest ning kuulama tulnud umbes 40 inimest näisid ka minu poolel seisvat. Ainsad küsimused publikult tulid muide Rootsi kaitseväe esindajatelt, kes mingi ime läbi olid kaitsmisest teada saanud.

Oma vanemaid ja õde-venda oli hoiatanud kahetunnise rootsi keelse vadina eest ning soovitanud neil juturaamatu kaasa võtta. Näis siiski, et hoolimata võõrkeelsest kaitsmisest jälgisid nad huviga dünaamikat ja minu reaktsioone oponendi küsimustele.

Mis edasi saab? Eks paistab. Nagu ütles üks mu hea sõber: today is the first day of the rest of your life. Võtame esialgu rahulikult ja küllap siis saab ka tulevikuküsimus vastuse.