Kümnest kümneni

Teisipäeva hommikul, pisut enne kella kümmet asetab üks vana mees ühe väikese Eesti asula toidupoes õllepudeli ostukorvi. Kassani jõudnud, kuuleb ta aga noorukeselt müüjannalt, et enne kella kümmet hommikul talle märjukest ei müüda. Mees üritab nalja teha, et sel moel müüjat meelt muutma panna, ent too vastab raudse järjekindlusega, et ta ei saa midagi teha, sest kassaarvuti ei lase tal enne kella 10 hommikul napsi müüa. Postimehe veebiküsitlus viitab, et umbes pooled eestlastest ei pea alkoholi müügi aja piiramist mõistlikuks, millest järeldub, et teist sama palju arvab, et kuidagi võiks alkoholi kättesaadavust siiski kontrollida.

Rootsis on juba üle poole sajandi alkoholi müük riigi kontrolli all ning toimub vaid läbi monopoolse Systembolageti. Muuhulgas tähedab see, et näiteks pühapäeval Rootsis alkoholi ei müüda ning laupäeval sulgevad poed (kui nad üldse lahti on) uksed kella 15 paiku. Ühtekokku on Rootsis 930 alkoholi müüvat kauplust. Tegin kiire otsingu Eesti kohta: telemedia telefonikataloogis on 272 firmat või kauplust, mille tegevusalaks alkohoolsed joogid. Ehk kui arvestada rahvaarvu erinevust, siis on ainuüksi alkoholi müügile spetsialiseerunud kauplusi tuhande elaniku kohta Eestis topelt nii palju kui Rootsis. Lisaks veel kõik supermarketid ja külapoed, mis januseid eestlasi teenindavad.

Systembolagetil pole viimasel ajal kuigi hästi läinud. Seetõttu üritavad nad erinevate kampaaniate abil veenda ja vahel ka hirmutada valijaid ning poliitikuid, mis juhtuks siis, kui monopol kaotataks. Haigused, surmad, õnnetused, sõltuvused jms tabaksid Svenssonitemaad tohutus ulatuses. Minu isiklik kogemus ütleb, et rootslased suudavad ennast suuremate pidude ning tähtpäevade ajal hoolimata alkoholi piiratud kättesaadavusest ikkagi tõsiselt lampi juua. Nii et ainus, mida alkoholi müügi piiramine kindlasti kaasa on toonud, on oskus alkoholi oste planeerida: ootamatult saabuvate külaliste või janu tarbeks on keskmisel rootslasel baarikapis seega tõeliselt muljetavaldav valik erinevaid napse. Elame näeme, mis mõju Eestis kehtima hakanud piirangud kaasa toovad. Terviseks!

Mamma Mia!

Läinud reedel esilinastus Rootsis film-muusikal "Mamma Mia!", mis põhineb ABBA lauludel. Muusikalina on see teos juba väga tuntud, sest seda on mängitud kõikides maailmajagudes peale Lõuna-Ameerika, kokku 170 linnas (sh ka Tallinnas). Kokku muusikali näinud 30 miljonit inimest, kes ühtekokku toonud korraldajatele-omanikele sisse 20 miljardit Eesti krooni.

Nüüd on siis kord filmi käes, kus ABBA tuntumaid palu esitavad teiste hulgas Meryl Streep, Pierce Brosnan ja Colin Firth. Vähemalt esimene neist tuleb laulmisega ka suurepäraselt toime, teiste kohta ma seda nii kindlalt ei väidaks. Rootsi kriitikud on staaride lauluoskuse suhtes küllalt malbed, aga eks igaüks võib minna seda filmi ju alates reedest ka Eestis vaatama ning oma arvamuse kujundada.

Üle-eelmisel nädalal toimus Stockholmis ka muuhulgas gaalaesilinastus, kus osalesid kõik suuremad filmis osalevad staarid. Ka ABBA liikmed olid kohal, ent vältisid edukalt üksteise kõrval seismist. Väidetavalt ei ole ABBA liimed avalikkuse ees juba 22 aastat ühiselt kohtunud, nii et fotograafid põlevad huvist Agneta, Björn, Benny ja Anni-Frid koos jäädvustada. Paljud ilmselt ei tea, et ABBA liikmed moodustasid omal ajal kaks (abielu)paari ning paljud ABBA lauludki räägivad nende endi elust.

Igal juhul soovitan muusikalisõpradel "Mamma Mia!"-t vaatama minna: luban, et saate mõnusa suvise elamuse. Kusjuures tähelepanelikud vaatajad leiavad filmist ka Benny ja Björni mängimas väikesi kõrvalosi.

Välkommen till Sverige!

Reedene pärastlõuna suvises Stockholmis. Kuningalossi kõrval asuvas parklas seisab 5 bussi: üks Ungarist, üks Saksamaalt ja kolm Venemaalt. Läbi vanalinna jalutades kuuleb rootsi, saksa ja soome keele kõrval järjest enam vene ning hiina keelt. Trend on ilmne: Eesti idanaabrid on avastanud Stockholmi. Arvuliselt käib vene turiste Rootsis küll veel vähem kui sakslasi või norralasi, ent viimastel andmetel kulutab keskmine vene turist Stockholmis rohkem kui keskmine ameeriklane või britt. Alates eelmisest aastast annavad just venelased turistide hulgast Rootsi kaubandusele suurima hoo. Enamasti ostavad nad siin riideid, mis olevat tunduvalt odavamad kui kodumaal. Samas tundub see siiski suhteliselt kummaline, sest Rootsi pole teiste Euroopa riikidega võrreldes kindlasti mitte odav maa. Aga ju siis tunnevad vene turistid ennast siin piisavalt koduselt, et nad just Stockholmile tormi jooksevad.

Mõned kiired soovitused neile, kes ka lähiajal plaanivad Stockholmi külastada:

Kõige ülehinnatum vaatamisväärsus: kuningaloss ja vahtkonnavahetus

Kõige paremini hoitud saladus: Södermalm, vaated Söder Mälarstrandilt

Ootamatuim kohvik: Panorama Kulturhuseti katusekorrusel
Mõnusaim jalutuskäik: Norr Mälarstrand (suvel), Årstabrost Eriksdalsbadetini (talvel)

Parim poodlemine: Skärholmen Centrum (+ Kungens Kurva)

Alternatiivne poodlemine: Street disainiturg Hornstulls Strandil

Kõige tõenäolisem paik kohata eestlasi: Drottninggatan

Stockholmi vastus Viru tänavale: Västerlånggatan

Parim muuseum: Vasamuseet

Oodatuim kultuurisündmus: Parkteater - tasuta näidendid ja tantsuetendused kogu linnas

Koht, kus näha ja olla nähtav: Stureplan

Roosad ja rohelised autod

Eelmisel laupäeval avati Stockholmis esimene elektriautode laadimise tankla (vt foto, allikas ja kopirait www.dn.se). Linnavõimud prognoosivad, et keskkonnanõuete karmistumise ja autoomanike suurema keskkonnateadlikkuse tõttu kasvab järgmise kümnekonna aasta jooksul elektriautode ja hübriidautode arv järsult. Hübriidautode all mõeldakse sedasorti liikureid, mida saab tankida nii elektri kui ka näiteks etanooliga.

Stockholmi ambitsioon on muutuda üheks maailma juhtivaks linnaks just elektriautode soosimise alal. Hetkel annab linna elektriautod küll kaheksa käe sõrmedel üles lugeda, aga kui tankimisvõimalused avarduvad, siis ehk tuleb ka autosid juurde, loodavad linnavõimud. Linlaste suhtumine elektriautodesse olevat väga soosiv: ühe uuringu järgi nõustuvat 68% elanikest, et kesklinn võikski jääda vaid elektriautodele.

Üldse on 'roheliste' sõidukite teema Rootsis praegu väga kuum: juba mõnda aega maksab riik nö keskkonnaautode ostjatele 10 000 SEKi autohinnast tagasi, samuti on keskkonnaautod vabastatud Stockholmi ummikumaksust. Majandusminister räägib neil päevil sageli uutest maksuvabastustest (ja mõnede olemasolevate kaotamisest).

Selle kõige taustal tundub Eesti väga ajast mahajäänud: paari kuu eest panid ju sotsid ette maksustada luksusautod, ent see 'roosa automaks' sai hävitava hinnangu nii teistelt poliitikutelt kui ka autoomanikest valijatelt. Väidetavalt on Eesti Leedu kõrval ainus Euroopa Liidu liikmesriik, kus sedasorti maksu ei eksisteeri. Ent paistab, et võimalus omada head 'lääne' autot on endiselt liiga uus ja ahvatlev, et (isegi vaid) luksusautode maksustamisest Eestis asja võiks saada.

Krokodillidest ja ametnikest

Eesti Ekspress kirjutab, et järgmisel aastal läheb avalikus sektoriks "jõhkraks" koondamiseks, et riigieelarve kuidagigi tasakaalu saada. Kärpimiskomisjon ehk krokodillid, nagu ajakirjandus neid kutsub, panevad ette, et ametnike palgafond külmutatakse kaheks aastaks. Karm. Eriti kui seda rootsi vaatevinklist analüüsida.

Hiljuti ilmunud Avaliku teenistuse aastaraamatust selgub, et Eestis on tuhande elaniku kohta 22 ametnikku, samal ajal kui Rootsis on neid 140 ehk ligi 7 korda nii palju kui Eestis. Ametkondi on absoluutarvult ka Rootsis oluliselt rohkem kui Eestis: vastavalt 509 ja 72. Muuhulgas tegutsevad Rootsis ka sellised ametid nagu kuritegevusohvrite amet, strateegiliste toodete inspektsioon, nakkuskaitseinstituut, võlgade väljanõudmise amet ja lasteombudsman. Riiklike ametkondade hulka loetakse siinmail ka osa muuseume, mis Eesti ametkondade statistikas ilmselt ei kajastu.

Rootsi on kindlasti ekstreemne näide selle kohta, kuidas ametnike ja ametkondade arvu (kunstlikult) suureks puhuda. See on olnud üks võte tööpuuduse vähendamiseks, seda eriti eelmiste valitsuste ajal. Ja on tõesti küsitav, kui vajalikud ning tõhusad kõik need ametkonnad on. Paberil paistab ju väga hea välja, kui kõiksugu rühmade toetuseks töötab kusagil usin ametkond, ent kas see ka tegelikkuses mingit tulemust annab, ei tea ilmselt keegi. Samas on mul suhteliselt raske ette kujutada, kuidas Eesti avalike teenuste kvaliteet säilib, kui töötajatele mõista antakse, et neil on targem lahkuda. Eelkõige lähevad ju ikka taibumad, kes ka mujal tööd leiavad. Polegi vist muud, kui jääme uut majanduskasvu ootama...