esmaspäev, juuli 31, 2006

Uus elu

Täna andsin vana korteri võtmed ära. Valetaksin, kui väidaksin, et nutt oli kurgus, aga väikese nostalgilise ohketa ei pääsenud, kui oma eelmise kahe aasta elamisele viimase pilgu heitsin. Pisike ta ju oli, aga väga kaasaegseim ühikas, mida suudan ette kujutada, kuna olin esimeste sissekolijate hulgas pärast maja valmimist... Aga võibolla on aeg lahkuda ühikatüüpi elamistest nüüd kui 30. sünnipäev hakkab ohtlikult lähedale jõudma ja täiskasvanuks saamine näib olevat möödapääsmatu. :-(

Uus korter on nagu ta on. Elutoa tapeet on suhteliselt nüri ning läheb üle värvimisele. Köök on ka üsna väsinud olekuga, sest eelmine üürnik vihkas koristamist üle kõige maailmas. Vannituba ei kannata hetkel üldse kriitikat, aga kuuldavasti kavatseb üürileandja seal järgmisel aastal põhjaliku remondi teha, mis on ju iseenesest väga vahva. Ainult et remondi ajaks tuleb korterist mingisse barakki kolida, rääkisid naabriprouad. Ja seda umbes kaheks kuuks. Nalja hakkab saama.

Mööblit tuleb ka ostma hakata, sest 21 ruutmeetri asemel tuleb nüüd 61 ruutmeetrit pinda millegagi täita. :-) Oeh. Nagu öeldud, pole pääsu täiskasvanuks saamisest ja sellga kaasnevatest väheolulistest olmemuredest.

reede, juuli 21, 2006

Tänuavaldus rootsi pankadelt

Lugesin äsja Postimehest, et SEB Ühispanga poolaasta kasum oli 600 miljonit, mis on 40% enam kui mullu samal ajal. Rootslastest pangaomanike prisked näod tõmbuvad veelgi laiemale naeratusele. Aitäh, kallid eestlased!

Mind hakkas huvitama, kui rahul SEBi omanikud ikka tegelikult võiksid olla. SEB ostis ju Ühispanga suure panganduskriisi ajal umbes 7 aastat tagasi, kui aktsiaid võis omandada sandikopikate eest. SEB hoidis madalat profiili tekitamata teistes börsilistes kahtlusi, kuni ühel ilusal päeval tuli uudis, et nüüd on SEB 50% aktsiate omanik - nutke või naerge. Tänaseks on Ühispank Tallinna börsilt läinud ja kuulub koos saba ja sarvedega SEBle.

Kui palju see tehing SEBile maksma läks, on väljastpoolt vaatlejal ilmselt võimatu kindlaks teha, aga arvan, et ma väga palju ei eksi, kui pakun, et umbes 1.5-2 miljardi krooni eest. Tänane uudis kasumist tähendaks seega, et vähem kui kahe aasta jooksul teenib SEB oma investeeringu tagasi. Pole paha! Rootslastest pangaomanikud lähevad aina priskemaks ja särasilmsemaks...

kolmapäev, juuli 19, 2006

Sportlikud eluviisid

Rootslased armastavad sporti ja sportlasi. Põngerjad pannakse paariaastaselt trenni, igas väikseski külas on oma staadion ning kõikjal propageeritakse tervislikke eluviise. Tulemus: viimati, kui rootslased olümpiamängudel medaliteta jäid, juhtus 1904. aastal St Louisis (ja ma kahtlustan, et lihtsalt sel põhjusel, et Rootsi toona ei osalenud). Ka sportlasi ülistatakse nii meedias kui ka rahvapidudel taevani, olgu kangelasteks olümpiakulla võitnud hokimeeskond või Christian Olsson, Kajsa Bergqvist ja teised kergejõustiklased, kellelt paari nädala pärast Göteborgis toimuvalt kergejõustiku-EMilt oodatakse järjekordset medalisadu.

Ei ole midagi mõistetavamat, kui et sportlased kasutavad oma populaarsust ära ning osalevad reklaamides, teenides sellega kena kopika. Aga kuidagi kummaline tundub ettevõtete valik, mida nad reklaamivad. Ma saan veel aru jalgpallur Fredrik Ljungberg'ist, kes sai ülemaailmselt tuntuks Calvin Kleini aluspesupoisina, ning Carolina Klüftist, kes viskab Nike'i reklaamis oda. Kuid viimase paari nädala jooksul olen siin kohanud kolme reklaami, mis näivad sportlikele eluviisidele täielikult vastu käivat. Nimelt kutsub kergejõustiklane Stefan Holm lapsi McDonaldsisse ning jalgpallurid Fredrik Ljungberg ja Henrik Larsson õhutavad vastavalt Pringles'i ja Estrella krõpse sööma.

Muidugi, raha ei haise, isegi kui seda palju on. Aga kummaline, et sportlased ei karda oma integriteedi pärast. Paistab, et aeg on küps alustamaks turundus- ja brändikoolitust tippsportlastele... :-)

esmaspäev, juuli 17, 2006

Eestivaba suvi? Jälle!

Kui ma juunis viimati Eestist läbi astusin (kuidagi teisiti oleks seda kiirvisiiti patt nimetada), ei osanud ma arvata, et see jääb viimaseks korraks, kui sel suvel kodumaa pinnale saan.

Aga nüüd hakkab tunduma, et nii lähebki. Kirjade järgi algas mul täna puhkus, mis kestab 10. augustini, ent enne kui juuli läbi saab, tuleb mul selline hulk tööd teha, et omal hakkab ka õudne: Tartu lennujaama eeltasuvusuuring, kaks artiklit tuleb valmis kirjutada, nagu ka sügisese TÜ aine konspekt... Lisaks sellele kõigile kolin ma juba kahe nädala pärast ning seejärel sõidan nädalaks Hiinasse ja teiseks Kopenhaagenisse... Mis on ju iseenesest vahva. Aga siis ongi juba september ja Eesti plaanide hulka ei mah.

Nii et kui kahju mul ka poleks, siis tundub, et olen sattunud sellisesse suppi, millest pääsemiseks ei jää mul muud üle, kui kogu suvi Stockholmis istuda. Eelmisel suvel jäi juba Eestis käimata - toona Brüsselis olemise pärast... Stockholmil on siiski Brüsseliga võrreldes oma eelised. Eelmisel nädalavahetusel näiteks rattaga kodu lähedastes metsades tuuritades sattusin vaarikapõõsa otsa ja enne ma sealt ei lahkunud, kui olin kõhu täis söönud... Kohe tuli Eesti suvi meelde...

Oeh.

kolmapäev, juuli 12, 2006

Eestit ei ole olemas

Rootslastel võtab alati palju aega, enne kui nad aru saavad, et maailmas on midagi muutunud. Kui ma siia kolisin, häiris mind kaua asjaolu, et Rootsi televisiooni igaõhtuses ilmateates polnud Põhja-Euroopa kaardil Baltiriikide vahelisi piire märgitud (erinevalt näiteks Soome-Rootsi ning Rootsi-Norra piirist). Mina tõlgendasin seda niimoodi, et SVT pole endiselt aru saanud, et Nõukogude Liit lagunes enam kui kümne aasta eest. Nüüd on nad siiski need piirid sinna joonistanud. Aitäh!

Täna hommikul avastasin aga oma üllatuseks, et Rootsi suurim elektrifirma Vattenfall on oma koduleheküljel www.vattenfall.com olevalt kaardilt Eesti üldse ära kaotanud. Lihtsalt tühi auk on selle koha peal.

teisipäev, juuli 04, 2006

Oma mätas

Täna hommikul ühendas mu irooniline mõttelaad kaks täiesti seosetut pisiasja ja andis oma panuse pilti rootslastest. Esiteks see, et eelmisel nädalal oma ameeriklannast sõbra Charlotte'iga rootslasi taga rääkides mainis ta, et ameeriklaste tüüpiline ettekujutus rootslastest on kui seksuaalselt vabameelsest rahvast, kes võivad ka kesklinnas topless-päevitada, ilma et seda keegi pahaks paneks. Rootslaste koduseinte vahel toimuvast ei julge ameeriklased kõva häälega rääkidagi. Ma ise ei olnud selle peale mõelnud ning ega ma Charlotte'iga vesteldeski seda stereotüüpi kuidagi kommenteerida osanud (ehkki meie kõrval olevas pargis leidus topless-päevitamisele kohe kinnitavat materjali).

Teine pisiasi: täna hommikustes uudistes räägiti, et jalgpalli-MMi eel oodatud prostitutsioonilaine on ära jäänud, sest nö kundesid olevat oluliselt vähem kui prognoositi. Asja juures on irooniline see, et enne MMi olid just rootslased need, kes kõige valjemini prostitutsiooni vastu kisa tegid. Siinne võrdõiguslikkuse ombudsman käis vaadatavaimas uudistessaates Agenda välja mõtte, et Rootsi meeskond peaks üldse MMi boikoteerima, et sel moel probleemile tähelepanu tõmmata. Justiitsminister Thomas Bodström vibutas ka sakslaste suunas sõrme, sest erinevalt Rootsist on Saksamaal prostitutsioon legaliseeritud.

Nojah, kui need kaks ideed kokku panna, siis võibolla peab tõesti tegema järelduse rootslased parajad seksihullud, kes oma mätta otsast vaadates prostitutsiooni sel moel (üle)dramatiseerivad. Teistele rahvastele aga näikse jalgpall ja saksa õlu palju rohkem huvi pakkuvat, kui naised, kes oma keha on sunnitud müüma... Hmm, või äkki olen lihtsalt mina nii pahatahtlik ja üritan otsida seoseid sealt, kus need puuduvad... kes ütleks?

pühapäev, juuli 02, 2006

kuidas ma jalgratturiks hakkasin

Pole suurepärasemat liiklusvahendit kui jalgratas. Stockholmis on selgelt märgistatud rattateed, jalgratturite ellujäämist soosiv liikluskultuur, paraja pikkusega vahemaad ning (vähemalt suviti) mitte kõige paremini funktsioneeriv ühistransport. Tervislikust elulaadist ma ei räägigi. Kõik need põhjused koos tähendavadki, et aina enam stockholmlasi tõmbab hommikul pähe kiivri ja pedaalib tööle või kooli.

Minu rattaostusaaga algas eelmisel sügisel, kui mu soodsat ratast otsiv pilk jäi pidama Siba reklaamil, mis kutsus ostma 1000 SEKist 21-käigulist Hammeri maastikuratast. Minu kui kokkuhoidliku inimese rahakotile tundus see hinna- ja kvaliteedisuhe paslikuna ning seadsin sammud poodi. Siba on elektroonikakaupluste kett, mis tavaliselt rattaid ei müü - see pidanuks mind natuke ettevaatlikuks tegema. Kaupluses selguski nimelt, et ma ei saa sealt rattaga kohe minema sõita, nagu ma olin lootnud, vaid see tuleb enne kokku monteerida. Ja pood monteerimisteenust mõistagi ei osuta. Otsustasin siiski ratta ära osta. See oli pakitud suurde pruuni karpi, mis kaalus kindlasti oma 15 kilo, võibolla veelgi rohkem. Uhkides ja puhkides tarisin karbi metroosse, et sellega keskraudteejaama sõita. Metroovaht vaatas mind osalt kaastunde ja osalt umbusuga, kuid lasi mind siiski sisse.

Keskraudteejaamas pidin ümber istuma kohalikule rongile, sest Huddingesse, kus ma elan, metroo ei käi. Kohalikus rongis olles tundsin end juba peaaegu kodus olevana, sest suurem osa raskustest näis olevat läbitud. Paraku juhtus aga see, mis siin järjest sagedamini juhtub: nimelt läks rong poole tee peal katki ja mul tuli enne oma peatust perrooni peale kolida ning seal järgmist rongi oodata - koos sadade teiste reisijatega. Ei ole vaja eriti elavat fantaasialendu adumaks, et rong, mille peale me kõik trügisime, sai väga täis... Ja mina selle kõige keskel oma umbes 2 x 1 meetrise pakijurakaga.

Huddinges tirisin karbi koju ja asusin siis ratast kokku monteerima. Naabrite nõu-jõu ja tööriistade abiga sai vähemalt rattad alla pandud ja isegi üks piduritest tööle. Talveks jäi ratas keldrisse soojemaid ilmu ootama ning nüüd kevadel viisin selle rattatöökotta viimistlemisele. Seal vaadati mind ka alguses nagu mingit ilmutist, sest selgus, et amatööridest koosnev monteerimiskollektiiv oli suutnud lenkstangi valepidi ratta külge kinnitada. Aga töökojas lubati muidugi lahkesti 600 SEKi eest kõik nädala jooksul korda teha.

Ja nii ta läkski. Sain ratta kätte ja sõidan. Seni olen ehk pooltosinat korda pikemaid ringe ja hulganisti lühemaid sõite teinud ning esialgu on kõik jupid küljes ja ma ise ka elus ja terve. Ptüi-ptüi-ptüi. Ja Stockholm on TÕELISELT hea paik rattaga sõitmiseks. Neile, kes siin korduvalt käinud, soovitan Stockholmi tulles ratas rentida ja kesklinnas ringi tiirutada - elamus on garanteeritud!