kuidas ma jalgratturiks hakkasin

Pole suurepärasemat liiklusvahendit kui jalgratas. Stockholmis on selgelt märgistatud rattateed, jalgratturite ellujäämist soosiv liikluskultuur, paraja pikkusega vahemaad ning (vähemalt suviti) mitte kõige paremini funktsioneeriv ühistransport. Tervislikust elulaadist ma ei räägigi. Kõik need põhjused koos tähendavadki, et aina enam stockholmlasi tõmbab hommikul pähe kiivri ja pedaalib tööle või kooli.

Minu rattaostusaaga algas eelmisel sügisel, kui mu soodsat ratast otsiv pilk jäi pidama Siba reklaamil, mis kutsus ostma 1000 SEKist 21-käigulist Hammeri maastikuratast. Minu kui kokkuhoidliku inimese rahakotile tundus see hinna- ja kvaliteedisuhe paslikuna ning seadsin sammud poodi. Siba on elektroonikakaupluste kett, mis tavaliselt rattaid ei müü - see pidanuks mind natuke ettevaatlikuks tegema. Kaupluses selguski nimelt, et ma ei saa sealt rattaga kohe minema sõita, nagu ma olin lootnud, vaid see tuleb enne kokku monteerida. Ja pood monteerimisteenust mõistagi ei osuta. Otsustasin siiski ratta ära osta. See oli pakitud suurde pruuni karpi, mis kaalus kindlasti oma 15 kilo, võibolla veelgi rohkem. Uhkides ja puhkides tarisin karbi metroosse, et sellega keskraudteejaama sõita. Metroovaht vaatas mind osalt kaastunde ja osalt umbusuga, kuid lasi mind siiski sisse.

Keskraudteejaamas pidin ümber istuma kohalikule rongile, sest Huddingesse, kus ma elan, metroo ei käi. Kohalikus rongis olles tundsin end juba peaaegu kodus olevana, sest suurem osa raskustest näis olevat läbitud. Paraku juhtus aga see, mis siin järjest sagedamini juhtub: nimelt läks rong poole tee peal katki ja mul tuli enne oma peatust perrooni peale kolida ning seal järgmist rongi oodata - koos sadade teiste reisijatega. Ei ole vaja eriti elavat fantaasialendu adumaks, et rong, mille peale me kõik trügisime, sai väga täis... Ja mina selle kõige keskel oma umbes 2 x 1 meetrise pakijurakaga.

Huddinges tirisin karbi koju ja asusin siis ratast kokku monteerima. Naabrite nõu-jõu ja tööriistade abiga sai vähemalt rattad alla pandud ja isegi üks piduritest tööle. Talveks jäi ratas keldrisse soojemaid ilmu ootama ning nüüd kevadel viisin selle rattatöökotta viimistlemisele. Seal vaadati mind ka alguses nagu mingit ilmutist, sest selgus, et amatööridest koosnev monteerimiskollektiiv oli suutnud lenkstangi valepidi ratta külge kinnitada. Aga töökojas lubati muidugi lahkesti 600 SEKi eest kõik nädala jooksul korda teha.

Ja nii ta läkski. Sain ratta kätte ja sõidan. Seni olen ehk pooltosinat korda pikemaid ringe ja hulganisti lühemaid sõite teinud ning esialgu on kõik jupid küljes ja ma ise ka elus ja terve. Ptüi-ptüi-ptüi. Ja Stockholm on TÕELISELT hea paik rattaga sõitmiseks. Neile, kes siin korduvalt käinud, soovitan Stockholmi tulles ratas rentida ja kesklinnas ringi tiirutada - elamus on garanteeritud!