Uus elu

Täna andsin vana korteri võtmed ära. Valetaksin, kui väidaksin, et nutt oli kurgus, aga väikese nostalgilise ohketa ei pääsenud, kui oma eelmise kahe aasta elamisele viimase pilgu heitsin. Pisike ta ju oli, aga väga kaasaegseim ühikas, mida suudan ette kujutada, kuna olin esimeste sissekolijate hulgas pärast maja valmimist... Aga võibolla on aeg lahkuda ühikatüüpi elamistest nüüd kui 30. sünnipäev hakkab ohtlikult lähedale jõudma ja täiskasvanuks saamine näib olevat möödapääsmatu. :-(

Uus korter on nagu ta on. Elutoa tapeet on suhteliselt nüri ning läheb üle värvimisele. Köök on ka üsna väsinud olekuga, sest eelmine üürnik vihkas koristamist üle kõige maailmas. Vannituba ei kannata hetkel üldse kriitikat, aga kuuldavasti kavatseb üürileandja seal järgmisel aastal põhjaliku remondi teha, mis on ju iseenesest väga vahva. Ainult et remondi ajaks tuleb korterist mingisse barakki kolida, rääkisid naabriprouad. Ja seda umbes kaheks kuuks. Nalja hakkab saama.

Mööblit tuleb ka ostma hakata, sest 21 ruutmeetri asemel tuleb nüüd 61 ruutmeetrit pinda millegagi täita. :-) Oeh. Nagu öeldud, pole pääsu täiskasvanuks saamisest ja sellga kaasnevatest väheolulistest olmemuredest.