Ei on ei on jah

Neile, kes viimastel päevadel Stockholmis ringi liikunud, ei jää märkamata seksuaalse alatooniga multikalaadsed reklaamid, mille on riputanud välja okejsex.nu. Reklaamide sõnum on lihtne: kedagi ei tohi sundida tegema seda, mida nad ei taha. Ehk siis kui tütarlaps ütleb ei, siis tähendab see ei.

Reklaamikampaania taga peitub kohtuasi, mis shokeeris sügise hakul siinset avalikkust. Nimelt mõistis kohus õigeks kaks noormeest, kes olid üht baaris kohatud ja voodisse meelitatud neidu vägistanud. Seda hoolimata asjaolust, et nende vastu oli esitatud väga veenev tõendusmaterjal. Meedia pani asja suure kella külge ning tekkis arutelu sel teemal, kui palju sõnaõigust naistel Stockholmi vingemates baarides tegelikult on. Stockholmi teatud eksklusiivsemate linnaosade baarides toimuvat on võrreldud 19. sajandi Iraaguga, kus naiste õigustest polevat haisugi. Teise astme kohus määras (loodetavasti siiski mitte ainult meedia survel) paari nädala eest noormeestele paariaastase vanglakaristuse ning see on diskussioonile ainult uut hoogu andnud.

Rootslased armastavad end pidada üheks maailma kõige võrdõiguslikumaks riigiks. Olulisemates riigiametites ja kõiksugu nõukogudes on sookvoodid, mis üldjuhul tähendavad, et naisi peab seal istuma vähemalt 40%. Lapsepuhkusele on võrdselt õigus nii emal kui ka isal jne. Samas tundub, et kui seadused sinnapaika jätta ning vaadata, mis tegelikult toimub, siis pole Rootsi rahvusvaheliselt sugugi nii edasijõudnud, kui rootslased ise usuvad. Näiteks ÜRO inimarengu aruande taga peituvast statistikast selgub, et Eestis töötab kõrgematel ametikohadel ja tippspetsialistidena protsentuaalselt rohkem naisi kui Rootsis. Ülalkirjeldatud Stureplani juhtum ja käimasolev reklaamikampaania aitavad ehk suhtumist muuta.

Ajude väljavool

Eestis räägitakse üha enam sellest, kuidas saada üle tööjõupuudusest: kas meelitada riiki tagasi need, kes sealt Euroopa Liitu astumisel parematele jahimaadele on suundunud või anda töölube ukrainlastele ja venelastele.

Rootsis - üllatus, üllatus - käib peaaegu sama diskussioon. Siinse statistikaameti andmetel töötavat 54 000 rootslast välismaal elades samal ajal endiselt Svenssonitemaal. Valdavalt töötatakse Norras ja Taanis, sest sealsed palgad on Rootsi omadest oluliselt kõrgemad. Hiljutises Agendas väideti, et näiteks pagarid teenivad Taanis umbes 40% ja Norras ligi 100% rohkem kui Rootsis ja meditsiiniõed mõlemas naaberriigis umbes poole rohkem kui siin. Pärast seda, kui Rootsi ja Taani vahel sild avati, muutus Kopenhaagenisse tööle pendeldamine paljude jaoks enesestmõistetavaks. Lisaks sellele on kasvanud nende inimeste arv, kes Rootsi täielikult maha jätavad ning kolivad enamasti Suurbritanniasse, USAsse või Norrasse.

Paljudele Rootsi poliitikutele ootamatult pole Euroopa Liidu laienemine toonud kaasa ajude ja töökäte sissevoolu, vähemalt mitte selles ulatuses nagu kardeti. Teatavasti oli Rootsi koos Iirimaa ja Suurbritanniaga nende väheste riikide hulgas, mis ei seadnud Euroopa Liidu uute liikmesriikide kodanikele piiranguid oma tööturul. Kui Briti saari tabas ida-eurooplaste invasioon, mis sundis UK-d ettevaatlikkusele (näiteks jaanuaris ELi astunud rumeenlased ja bulgaarlased ei saa sama lihtsalt UK-sse immigreeruda kui eestlased), siis Rootsi avas oma tööturu kohe ka Rumeeniale ja Bulgaariale. Statistikaameti andmed näitavad, et ehkki huvi Rootsis töötamise vastu kasvab vaikselt, on see siiski väga tagasihoidlik. Näiteks aasta esimese üheksa kuuga on siia saabunud vähem kui 2000 rumeenlast ja alla 1000 bulgaarlase.

Miks siis inimesed Rootsi elama ja tööle tulla ei taha? Osalt ilmselt on asi keeleoskuses, ehkki ma kahtlustan, et UK-sse immigreerub massiliselt umbkeelseid poolakaid, kes nii või teisiti töötavad ametites, kus erilist keeleoskust vaja pole. Osalt mängib rolli palk: kui juba välismaale tööle minna, miks siis suhteliselt vaesesse Rootsi (näiteks Norraga võrreldes). Oma osa on ilmselt ka siinse tööturu spetsiifikas, näiteks alampalga puudumisel, mis hirmutab ametiühingutega mitte harjunuid. Lõppeks ei ole vist põhjamaiselt kinnine temperament ka paljudele meele järgi.

Hernesupi ja pannkookide võitmatu liit

On neljapäev. Nagu tavaliselt serveerib ülikooli söökla neljapäeviti lõunasöögiks hernesuppi ja pannkooke moosi ja vahukoorega. Komplektis. Üht ilma teiseta, ja eriti teist ilma esimeseta, ei saa. Või noh saab, aga ikkagi tuleb mõlema eest maksta. Ja Rootsis on see paljudes söögikohtades tavaline, et just neljapäeviti serveeritakse koos hernesuppi ja pannkooke. Kas keegi selgitaks mulle palun, millest nende toitude võitmatu liit? Kas ehk äkki on mõni tark füsioloog avastanud, et pannkoogid summutavad hernesupist tuleneva efekti?

Ko-hu-tav!!!

Viimase paari päeva põhijutuaine rootsi meedias on nö musta tööjõu kasutamine. Mitmed ministrid ja kõrged ametnikud on nimelt jäänud vahele sellega, et on palganud lapsehoidja või remondimehed ning jätnud töötasult tulumaksu maksmata. Uudisteagentuur TT küsitles riigisekretäre (need on 33 kõige kõrgemat riigiametnikku, midagi abiministri ja kantsleri vahepealset) ning sai teada, et neist üle poole on kunagi mustalt kellegi abi palganud. Expressen helistas läbi kõik 349 parlamendisaadikut ja avaldas nende vastused üleeile. Enamik rahvaesindajaid väitis end sellest patust puhas olema. Siinse maksuameti andmetel on umbes pool maksudest, mis riigil saamata jäävad, tingitud musta tööjõu kasutamisest.

Võibolla ma olen ekssovjetina liiga rikutud, aga mulle tundub see nõiajaht pehmelt öeldes tobe. Enamik eestlasi on ilmselt kunagi kas ise mustalt töötanud või siis mustalt kellegi palganud/appi kutsunud, kuidasiganes seda siis ei nimetataks. Kui ma lapsena maal kuuri värvisin ja ema mulle selle-eest paarkümmend krooni maksis, tundub isegi mõte summalt maksud maha arvata nii absurdne, et võiks kahelda mõtleja vaimses tervises.

Aga on siis rootslased eestlastest tõesti nii palju eetilisemad ja seaduskuulelikumad, kui jääb mulje sellest kärast musta tööjõu teemal? Vaevalt küll. Olen siin paarilt oma lähemalt tuttavalt nende isiklike kogemuste kohta küsinud. Esimene reaktsioon on: ei, muidugi mitte. Ent kui natuke lähemalt uurima hakata, siis meenub kõigile, et tegelikult on nad kuidagi pidanud meeles end kolimisel abistanuid või andnud taksojuhile mõista, et tal ei tarvitse taksomeetrit käima panna, kui hinnas eelnevalt kokku leppida.

Seevastu paistab rootslastele olema eestlastest palju olulisem, et neid ausateks ja korralikeks inimesteks peetakse: seni kuni keegi pole vastupidist tõestanud, väidavad nad väga enesekindlalt, et pole kunagi mustalt töötanud. Iseenesest on ju tore elada illusioonis, et "meie oleme eetilisemad ja paremad kui kõik teised rahvad". Ainult et pattude ilmsiks tulemisel - ja nagu ülalmainitud statistika näitas, on patustamine tavalisem kui võiks arvata - selgub, et rootslased pole mitte ainult sama ebaeetilised kui kõik teised, vaid lisaks ka silmakirjalikud. Ko-hu-tav!!! :-)