Leto svet - deux points

Vähe on riike, kus Eurovisiooni lauluvõistlust tõsisemalt võetaks kui Rootsis. Riigitelevisioon näitab saadet, kus kõiki laule kommenteerib eurolaulikutest, koomikutest ja saatejuhtidest koosnev zhürii. Seni on jõutud äravaadata-hinnata kõik esimese ja pooled teise poolfinaali palad. Eesti jagab hetkel koos Lätiga viimast kohta, olles kogunud 25-st võimalikust 2 punkti. Ei olevat naljakas. Oleks palju naljakam kui poolpaljaste tütarlaste asemel Kreisiraadio liikmed end rannariiete väele võtaksid, arvas üks zhüriiliige... ma ei ole selle vaatepildi naljakuses samavõrd veendunud.

Nojah, ja lõppkokkuvõttes ei saa selle zhürii arvamust eriti tõsiselt võtta, sest eelmisel aastal (nagu ka tänavu) ennustasid nad võitu - üllatus-üllatus - Rootsile, mis tuli mullu 17. kohale. Eelmise aasta esiviisiku lood jäid kõik teise kümne lõppu või ei pääsenud üldse finaali.

Päästke Eesti Päevaleht!

Läinud nädalavahetusel potsatas mu e-kirjakasti teada, milles seisis:

Eesti Päevalehe juhatus võttis 11. aprillil vastu otsuse, et praeguse tellijate arvu ja majandusliku seisu juures ei ole võimalik jätkata lehe väljaandmist kauem kui käesoleva aasta lõpuni. Seega ilmub jõulude ajal EPLi viimane number.

Jutt käib mõistagi Stockholmi Eesti Päevalehest, mis oli aastaid Rootsi eestlaskonna peamine kodumaauudiste allikas. Interneti areng pani lehele kõva põntsu, sest Eesti uudiste lugemiseks pole enam vaja nädal aega oodata (EPL ilmub vaid korra nädalas). Tellijate arv on nüüdseks langenud umbes 1700 inimeseni.

Konkurentsi ja väiksemate väljaannete toetamiseks on Rootsis pressitoetuse süsteem, mis tähendab, et näiteks Eesti Päevaleht on saanud igal aastal umbes 2 miljonit krooni kulude katteks. Kõrvalmärkusena võib mainida, et pressitoetust makstakse ka näiteks Svenska Dagbladetile tagamaks, et ülerootsiliste päevalehtede vahel oleks konkurents, sest vastasel juhul domineeriks Dagens Nyheter kogu turgu.

Praeguse tellijate arvu juures kaotab Eesti Päevaleht uuest aastast veerandi oma praegusest pressitoetusest ning see sunniks ajalehe sulgema. Nüüd tuleks leida 300-400 uut tellijat, kes aitaksid lehte veel mõnda aega elus hoida.

Ehkki internet on osaliselt kindlasti EPLi rasketes aegades "süüdi", on probleem minu meelest siiski laiem. Rootsi eestlaskonna võib suures osas jaotada kaheks: need, kes tulnud siia Teise maailmasõja paiku, ning viimase umbes 20 aasta jooksul saabunud. (Kolmas, üsna väike grupp on need, kes sügaval vene ajal "ära hüppasid", aga nemad on vist paljuski sedavõrd integreerunud, et neid võib pidada esimesse gruppi kuuluvaks). Need kaks rühma ei lävi üksteisega eriti palju: varased tulijad suhtuvad uutesse ettevaatliku umbusuga ning uued ei mõista varasemate tulijate traditsioonilisust. Mulle tundub, et Eesti Päevalehte tehakse valdavalt esimese grupi jaoks - ja ilmselt sellest tingituna pole nö uued väliseestlased EPLi piisavalt omaks võtnud. Tore oleks muidugi, kui Eesti Päevaleht ellu jääks, aga selleks peaks leht eestlaskonda/eestlaskondi senisest tugevamini ühendama.

Tõde ja õigus (tappa)

Eile langetas kohus otsuse Rootsi meedias palju tähelepanu pälvinud Rödeby juhtumis, mis on minu meelest sedavõrd märkimisväärne, et sellest tasub ka siin kirjutada. Rödeby on umbes 3000 elanikuga kolkaküla Lõuna-Rootsis, muretu, rahulik ja igav. Ent vist just igavuse peletamiseks hakkas üks poistekamp seal üht perekonda terroriseerima: kamba liikmed helistasid neile öösiti, ähvardasid perepoja tappa ja muud sellist. Ohvriks sattunud pere võttis ühendust politsei ja sotsiaalametiga, kuid ei saanud neilt abi, ehkki terror kestis juba umbes aasta.

Läinud sügisel võttis asi tõsisema pöörde, kui poistekambal tekkis kohalikus kõrtsis suurem sõnavahetus ühe perekonnatuttavaga. Samal ööl tuli kuueliikmeline kamp pere õuele ning asus seal asju puruks peksma. Pereisa võttis seepeale välja püssi ning tulistas neli lasku, tappes ühe 15-aastase sissetungija ning haavates üht 16-aastast poissi. Asi läks kohtusse ning eile tuli otsus, mis mõistis pereisa täielikult õigeks. Paari nädala eest oli poistekamba ellujäänud liikmed mõistetud ühiskondlikule tööle, sest vanuse tõttu ei saa neid muud moodi karistada.

Tänaseid lehti lugedes jääb mulje, et paljusid hämmastas selline kohtuotsus: kuidas on võimalik keegi maha lasta ja ometi ilma karistuseta pääseda. Kohtuotsuses tuuakse põhjusena välja, et pereisa tabas paanikahoog, mistõttu ta ei suutnud oma käitumist ja selle võimalikke tagajärgi adekvaatselt hinnata. Teisalt küsivad paljud, kuidas nad ise oleksid samas situatsioonis käitunud: kas sult võib tõesti eeldada kaalutletud ja rahulikku käitumist, kui sind on aasta otsa provotseeritud ning su aias laamendab kuus pätti.