Kommunismi voorustest

Ma ei tarvitse oma blogi kasutada psühhoteraapia eesmärkidel, aga seekordse jutukese initseeris küll isiklik kogemus. Sattusin nimelt eile Stockholmi kesklinnas patseerides nägema üht miitingut, millel osalejad protestisid siinse valitsuse "töörahvavaenuliku" poliitika vastu. Teatavasti said vasakparteid aasta eest toimunud valimistel lüüa ja nüüd valitseb Rootsit parempoolne koalitsioon, mis on asunud otsustavalt kärpima igasugu toetusi stimuleerimaks rootslasi rohkem tööd tegema.

Mis mind ärritas, oli see, et miitingul lehvitati Nõukogude Liidu lippe. Rootsi ja rootslaste üldine vasakpoolsus ei tohiks ju kellelegi üllatusena tulla: näiteks on nii alkoholi ja ravimite müük kui ka loteriide korraldamine riigile kuuluvate monopolide pärusmaa, kõiksugu abirahadest ma ei hakka rääkimagi. Aga et rootslaste seas leidub neid, kes peavad paslikuks nõukogude lipuga välja tulla, ajas mul küll kopsu üle maksa.

Oma doktorantuuris oldud aja jooksul olen siin paaril korral sattunud olukorda, kus mõni rootslane tahab minu kui endises NL-s üleskasvanuga diskuteerida kommunismi voorusi. Kui ma siis mainin diktatuuri, sõnavabaduse puudumist, majandusprobleeme jms, tõmbuvad mu vestluskaaslased tagasi: minuga ei saavat kommunismist piisavalt intellektuaalsel tasemel rääkida... Hmm, siis ei oska ma muud, kui tunda kahetsust, et neil pole kunagi olnud õnne isiklikult NL-s elada.

Või nojah, nagu ülalolev pilt lootust annab, võib kommunismiihas rootslaste unistus veel kunagi täituda. Jääme revolutsiooni ootama!

"Maailma moodsaim maa"

Rootsi televisioonis jooksis eelmisel aastal sellise pealkirjaga saatesari, milles kirjanikud, ühiskonnategelased ja muidu arvajad arutlesid selle üle, et rootslased püüavad alati moega kaasas käia. Seda kõikvõimalikes valdkondades riietusest peresuheteni ning tehnoloogiast suhtumiseni religiooni. Tõepoolest, mis puutub näiteks riietust, siis paistavad rootslased mingil imetabasel kombel alati teadma, 'what is hot and what is not' just sel ajahetkel. Lõppenud suve suurimaks moeröögatuseks olid ilmselt foppatuhvlid, mis näevad välja nii.

Nagu pildilt loodetavasti paistab, on tegemist värvikirevate auklike plastmassist tuhvlitega, mida sobib kanda suvel väljas või aasta ringi toas. Sõna Foppa viitab rootsi kuulsale hokimängijale Peter Forsbergile, kes teeb noile jalatseile reklaami. Ise ma neid proovinud ei ole, ent eriti mugavad nad ei tundu olema. Tuhvlid maksavad umbes 600 SEKi (1000 EEK), mida mina küll keeldun taoliste plastjublakate eest välja käima, aga ju ma siis ei ole piisavalt trenditeadlik...

Suvise kingamüügi tõusu kirjutavad kaupmehed igal juhul just foppatuhvlite arvele. Tänasest lehest võis aga lugeda, et mood on juba pöördunud ja foppatuhvlid ei müünud augustis enam nii hästi. Aga mis parata. Moe üheks isepäraks on ju ajutisus: see, mis täna mõjub värske ja moodsana, võib homme tunduda totra ning naeruväärsena. Jääme ootama järgmist moeröögatust. Garanteerin teile, et rootslased haaravad sellest välgukiirusel kinni.

Kuidas Eesti uudised Rootsi jõuavad?

Rootsi ei ole riik, mis annaks ajalooõpikutele põhjust enesel pikalt peatuda. Viimase umbes 200 aasta jooksul pole svenssonid sõdinud, vaid siin rahulikult omapäi elanud. Ma ei tea, kas sellest või mõnest muust asjaolust tingituna, aga rootslastel võtab aega, enne kui nad aru saavad, et neid ümbritsevas maailmas on toimunud mingi muutus. Eriti paistab see kehtivat Eesti ja teiste Ida-Euroopa riikide suhtes.

Üks ilmekas näide sellest, kuidas Eesti uudised Rootsi jõuavad, on pronkssõdurikriis sel kevadel. Nagu te ilmselt hästi mäletate, läks asi tõsiseks ühel kolmapäeva õhtul, kui Tallinnas poode rüüstati, ning ööl vastu reedet teisaldati kuju. Pärast oli pinge endiselt õhus, aga midagi sama kriitilist kui neil paaril päeval enam ei juhtunud. Rootsi suurim päevaleht DN avastas pronkssõduri teema aga alles oma pühapäevases lehes, kui ilmus esimene tõsisem reportaazh, mille tarbeks saadeti ajakirjanik ja fotograaf Tallinna. Hilja!!! Enam ei toimunud Tallinnas midagi, mida pildistada ja operatiivselt lugejatele edastada. Enne seda oli DN pronkssõdurist kirjutanud vaid Reutersi, BBC ja teiste lääne agentuuride põhjal.

Teine ilus näide on Stockholmi kaart, mida siinne turismiinfo linna külastajatele jagab. Seda lähemalt uurides selgub, et sadamat, kust laevad Tallinna väljuvad, nimetatakse kaardil endiselt Estline-terminaleniks. Estline oli teatavasti see firma, mis 13 aastat tagasi pankrotti läks seoses Estonia uppumisega... Aga nimi elab siiani, kui turismikaarti uskuda. Ma küll ei ole veendunud, et Tallink-Silja end Estline'iga seostada tahaks...

Kolmandaks võiks mainida, et järgmisel nädalal jõuab Rootsi kinodesse eesti film Leiutajateküla Lotta. Kui ma kevadel-suvel Luksemburgis resideerisin, lõi see multikas seal laineid olles üks kõige kauem linastunud filme. Nüüd on siis rootslased ka lõpuks Lotta avastanud.

Võiks ju arvata, et rootslased tunnevad Eesti vastu suuremat huvi - ikkagi üks nende lähimaid naaberriike ju. Aga võta näpust. Enne märkavad Eestit britid või sakslased kui svenssonid... Tundub, et rootslastel on ikka mingi Suure Venna kompleks: ei ole ju võimalik, et mingist mõttetust baltikumist võiks midagi mainimisväärset tulla.

Äkki peaks Eesti saatkond Stockholmis võtma oma palgale avalikussuhete töötaja?

Svenssonbladeti reinkarnatsioon

Svenssonbladet on tagasi! Viimases sissekandes vabandasin pikemat pausi doktoritööga. See pole siiani valmis, ent sedapuhku võin omale tuhka pähe raputada ka seetõttu, et olen Svenssonitemaalt mitu kuud eemal olnud sellesamase doktoritöö edendamise nimel. Aga nüüd olen tagasi ning vaatan seda riiki mõneti taas värskete silmadega. Inspiratsioonile peaks see ju ainult kasuks tulema ning loodetavasti ka blogile.

Välkomna tillbaka! :-)