Kommunismi voorustest

Ma ei tarvitse oma blogi kasutada psühhoteraapia eesmärkidel, aga seekordse jutukese initseeris küll isiklik kogemus. Sattusin nimelt eile Stockholmi kesklinnas patseerides nägema üht miitingut, millel osalejad protestisid siinse valitsuse "töörahvavaenuliku" poliitika vastu. Teatavasti said vasakparteid aasta eest toimunud valimistel lüüa ja nüüd valitseb Rootsit parempoolne koalitsioon, mis on asunud otsustavalt kärpima igasugu toetusi stimuleerimaks rootslasi rohkem tööd tegema.

Mis mind ärritas, oli see, et miitingul lehvitati Nõukogude Liidu lippe. Rootsi ja rootslaste üldine vasakpoolsus ei tohiks ju kellelegi üllatusena tulla: näiteks on nii alkoholi ja ravimite müük kui ka loteriide korraldamine riigile kuuluvate monopolide pärusmaa, kõiksugu abirahadest ma ei hakka rääkimagi. Aga et rootslaste seas leidub neid, kes peavad paslikuks nõukogude lipuga välja tulla, ajas mul küll kopsu üle maksa.

Oma doktorantuuris oldud aja jooksul olen siin paaril korral sattunud olukorda, kus mõni rootslane tahab minu kui endises NL-s üleskasvanuga diskuteerida kommunismi voorusi. Kui ma siis mainin diktatuuri, sõnavabaduse puudumist, majandusprobleeme jms, tõmbuvad mu vestluskaaslased tagasi: minuga ei saavat kommunismist piisavalt intellektuaalsel tasemel rääkida... Hmm, siis ei oska ma muud, kui tunda kahetsust, et neil pole kunagi olnud õnne isiklikult NL-s elada.

Või nojah, nagu ülalolev pilt lootust annab, võib kommunismiihas rootslaste unistus veel kunagi täituda. Jääme revolutsiooni ootama!