Doktorandi pihtimus

Kaks kahetsusväärselt pikka nädalat on möödunud viimasest Svenssonbladeti täiendamisest. Proosalistel põhjusel. Kirjutan nimelt ühte teist suurtaiest - oma doktoritööd nimelt. Pole parata, iga doktorandi elus jõuab kätte hetke, kus doktoritöö kirjutamist enam edasi lükata ei anna. Nii ka siinkirjutajal. Järgmiseks reedeks nõuavad mu juhendajad 60% tööst. Ja nüüd ma siis higistan olemasolevast materjalist nii palju tähemärke välja pigistada pälvimaks heakskiitev õlalepatsutus ning lubadus ka eeloleval (viimasel) doktorantuuriaastal mu uurimistööd finantseerida.

60% doktoritööst on muidugi hea määratlus. Omapärane, et doktoritöö võrdustatakse liinitööga a la - aasta norm on x toodet ja hetkeks y peab olema 0,6*x toodet valminud, sisse pakitud ja kundedele teele lähetatud. Õnneks ma kahtlen oma juhendajate võimes hinnata, kas mul on doktoritööst 61% või 47%. Ja seetõttu on vähetõenäoline, et mu lepingut ei pikendata, isegi kui ilmneb, et tähemärke on vähem kui loodetud.

Olgu selle 60% kuidas on, aga tegelikult tuleb mul ka doktoreerimistempot tõsta, kui ma õigeks ajaks oma disseratsiooni tahan valmis saada. Kogenumate kolleegide eeskuju näite varal otsustades tasub tempos püsida: üks mu kolleeg, kelle neli aastat täis tiksus, töötab nüüd Stockholmis taksojuhina, teine vahendab poola ehitustöölisi Rootsi tööle, kolmandast pole juba neli kuud kippu ega kõppu kuulda olnud. Töötu abiraha pole neil loota, et kes oma lõpuseminari pole ära teinud. Ja lõpuseminar eeldab umbes 90% doktoritööst... tore, kui on inimesed, kes selliseid umbmääraseid reegleid välja mõtlevad...

Nii et 19. jaanuarini minust erilist blogijat ei ole, aga siis jälle. :-)

Ikka teie,
R.