Ajakirjandus ja arvamuste paljusus

Kui paljud rootsi ajalehed lugejate puuduse ning reklaamiandjate vähesuse tõttu viiekümnendatel aastatel uksed sulgesid, otsustasid võimukandjad luua pressitoetuse, mille eesmärgiks oli soodustada konkurentsi ning arvamuste paljusust. Idee seisnes selles, et kui ühes keskmise suurusega provintsilinnas ilmub üks kohalik leht, siis tõenäoliselt on see kas kohaliku võimuladviku poolt või selle vastu. Kui linnas ilmuks kaks lehte, võiks lugejad loota mitmekülgsemat kajastust ning sestap tuleks toetada suuruselt teise ajalehe välja andmist. Mõeldud-tehtud. Pressitoetus kestab Rootsis tänaseni ning hõlmab mitte ainult kohalikke lehti, vaid ka näiteks Svenska Dagbladetit, mis on Svenssonitemaa suuruselt teine päevaleht ning saanud viimastel aastatel riigilt oma 65 miljonit Rootsi krooni aastas.

Eesti kontekstis võib selline toetussüsteem üsna kummalisena mõjuda - kui mõelda näiteks selliste lehtede peale, mille välja andmist on toetanud Tallinna linn, siis arvavad ilmselt paljud, et see on pigem kannustatud arvamuste ühekülgsuse kui paljususe ihalusest. Ka Euroopa Liit vibutab rootslaste poole oma rasvase näpuga ja soovib, et svenssonid olemasolevat süsteemi reformiksid.

Interneti arenguga on lehtede tiraazhid hakanud kokku kuivama ning saame näha, kui kaua meil üldse õnnestub hommikul postkastist värskeid uudiseid leida. Tundub, et aina suuremal osal ajalehtedest on tõsised majandusraskused, mis sunnivad väljaandeid oma tegevust efektiviseerima (loe: ajakirjanikke vallandama), see omakorda aga vähendab ilmselt lugejate huvi ning olemegi nõiaringis, millest väljapääsu hetkel ei paista olevat. Ehk on pressitoetus - näiteks Rootsi eeskujul - just üks tee selleni, et me ka tulevikus võiksime ajakirjandusele infoallikana lootma jääda.