Koolist Rootsis ja Eestis

Ehkki mul puudub otseselt isiklik kogemus rootsi koolidega, tundub avalikuses toimuvat debatti jälgides, et erinevus eesti koolisüsteemist on päris suur. Esimene suurim erinevus seisneb hindamises. Eks-sovjetina ei meenu mulle mitte ainult see, et hindeid hakati panema juba esimeses klassis, vaid seegi, et oivikute pildid pandi üles autahvlile. Ja vastupidi: kahemehed jäeti klassi kordama.

Siinmail saavad lapsed esimesed hinded alles 8. klassis. Enne seda antakse neile vaid väga umbmääraseid hinnanguid stiilis Oled tubli või Ole püüdlikum. Eelmiste valimiste ajal tekkis küll tõsisem diskussioon, kas mitte ei peaks hindeid juba 6. klassist panema hakkama. Sellele reageerisid kiiresti nii õpetajad kui ka teised huvigrupid, kelle arvates ei tohiks lastele halbu hindeid panna, sest see halvendab nende enesehinnangut. Ja loogiliselt järeldub sellest, et kuna halbu hindeid panna ei tohi, siis ei saa üldse hindeid panna.

Kriitikud viitavad samas rootslaste järjest halvematele õpitulemustele rahvusvahelises võrdluses. Eriti matemaatikas ja teistes reaalainetes tundub rootsi kooliharidus vähemalt eesti omadele tõsiselt alla jääma. Hilise hindepaneku ja õpitulemuste vahele üksühest seost tõmmata ei saa, ent samas tundub, et need kaks asja on siiski omavahel seotud.

Teisest, minu jaoks veelgi kummalisemast erinevusest, räägiti neil päevil uudistes. Nimelt olevat osa koole lõpetanud kodutööde andmise. Väidetavalt vähendab see õpilastes stressi, mis omakorda aitab kaasa sellele, et koolis olles tõesti õpitakse. Kodu on aga puhkamise, lõõgastumise ja hobidega tegelemise koht. Peab muidugi märkima, et neid koole, mis on kodustest ülesannetest loobutud, on esialgu väga vähe.

Kolmas erinevus puudutab gümnaasiumiprogramme, mida on Rootsis oluliselt rohkem kui Eestis. Kui mina 1990. aastate alguses keskkooli läksin, oli meil valida humanitaar- ja reaalkallaku vahel. Siin tähendab põhikooli lõpp palju tõsisemat valikut vähemalt 17 sunna vahel loodusteadustest meediani ning elektrist hoolekandeni. Sisuliselt ei tehta siinmail vahet kutsekoolidel ja tavalistel gümnaasiumidel, vaid osa kallakuid on pisut praktilisemad. Vähemalt teoreetiliselt peaks olema võimalik suvalise kallaku lõpetanul ka ülikooli pääseda, sest sinna vastuvõtt toimub üleriigiliste testide abil, mis on kõigile samad.