Pimeduse aeg

Eelmisel nädalvahetusel keerati Euroopas kellad tund aega tagasi ning võib vist üsna kindlalt öelda, et sellega algas aasta pimedaim aeg. Siin Stockholmis läheb päike praegu looja umbes kella 16 paiku, Põhja-Rootsis Luleås aga juba kella 15 aegu. Ja on alles novembri algus.

Rootslastel, nagu ilmselt kõigil põhjamaalastel, on valguse ja pimedusega kuidagi eriline suhe. Eilsel hingedepäeval käisid paljud neist surnuaial ja süütasid seal küünla - justkui selle pimeda aja alguse tähistamiseks. Stockholmi metsakalmistul, mis muide kuulub sarnaselt Tallinna vanalinnaga Unesco maailma kultuuripärandi nimistusse, põlesid päikeseloojangul tuhanded küünlad (vt fotod).

Ka rootsi kodudes näeb väikesi valgusallikaid nüüd sügise saabudes aina enam. Jalutage mööda suvalist rootsi linna ning kiigake akendesse sisse. Kindlasti leiate neidki, kellel laes üüratu lühter, aga enamik rootslasi näib eelistavat paljusid väikesi lampe, mis loovad hubase tunde. Pimeduses on rootslaste jaoks mingi maagia, millest paljud (eriti lõunapoolt pärit) välismaalased aru ei saa.

Eestlasele ei ole pimedus meie geograafilist asendit arvestades sedavõrd võõras, kuid minulgi võttis siinse hämarusega harjumine päris palju aega. Ja mis seal salata, osale rootslastest mõjub siinne pimedus ka üsna halvasti. Sügisdepressiooniga võitlemiseks kasutatakse siinmail valgusteraapiat, mis seisneb selles, et patsient peab viibima 1-2 tundi päevas eredas valguses. (Peab muidugi lisama, et selle meetodi teaduslikkuses võib kahelda.)

Pimeda aja ametliku lõpuni, see tähendab kevadise kellakeeramiseni jääb veel 147 päeva.