Doktoripromotsioon

Ma ei kasuta Svenssonbladetit kuigi sageli isiklike uudiste edastamiseks, aga täna saab olema erandit kinnitav reegel. Eilse õhtuga võin nimelt viis aastat tagasi alanud doktorantuurile lõplikult joone alla tõmmata, sest Stockholmi raekojas promoveeriti uusi doktoreid, sealhulgas siis ka mind.

Uutele doktoritele pandi pähe loorberipärg või doktorikaabu (viimast vaid juuradoktoritele) ning anti kätte nende ladinakeelsed diplomid. Lisaks umbes 200 Stockholmi Ülikooli juures doktoritöö kaitsnule promoveeriti ka mõned audoktorid ning juubelidoktorid. Audoktoriks sai muuhulgas ABBA põhiline laulukirjutaja Benny Andersson, kelle loodud muusikat sel õhtul rohkem kui ükskord esitati. Juubelidoktori tiitli said need, kes kaitsnud doktori pool sajandit tagasi. Tseremooniale järgnes bankett ning tants varaste hommikutundideni. Pilte võib alates oktoobri keskpaigast vaadata siit.

Minu jaoks oli ekstrameeldiv see, et kui ma siin viis aastat tagasi alustasin, korraldas Stockholmi linn raekojas vastuvõtu välismaistele teadlastele ning doktorandidele. Mitu mu lähimat sõpra, kes minuga samal ajal Stockholmis doktorikraadi poole püüdlema asusid, osalesid nii tollel vastuvõtul viis aastat tagasi kui ka eilsel promotsioonil. Ring on täis.

Mis saab edasi? Ma ise olen juba ligi kuu aega pendeldanud Stockholmi ja Uppsala vahet, sest olen seal post-docina ametis. Projekt kuulub minu vana armastuse - logistika - valda ning on päris huvitav. Nii et esialgu jään sinna ilmselt püsima, ehkki hinge kribib rahutus ja soov (vähemalt vahepeal) midagi väljaspool akadeemilist maailma teha. Eks näis, mis tulevik toob. I'll keep you posted! :-)

Teha head

Ma pean piinlikkusega tunnistama, et mulle on rootslased jätnud üsna ihne mulje. Heategevusest rääkides tuuakse ju sageli esile USA, mitte Euroopa riigid. Osalt on see mõistetav, sest Ameerikas on maksud Euroopast keskeltläbi mõnevõrra madalamad ning sestap on heategevusel täita roll, mis Euroopas on eelkõige valitsuse kanda. Rootsi peaks selles osas eriti ekstreemne näide olema, sest siinsed maskud on ühed maailma kõrgeimad. (Tõsi, mõne aasta eest läks Taani meist oma maksukoormusega mööda. Haa!) Teisisõnu peaks siinsed annetajad kitsid olema ning ka abivajajad ei peaks sedavõrd annetustest sõltuma kui mujal.

Aga tuleb välja, et keskmine rootslane annetas mullu 550 SEKi ehk ligemalt 1000 Eesti krooni. Suurimateks annetuste vastuvõtjateks on Vähifond ja Päästke Lapsed. Esikümnesse mahuvad veel muuhulgas Unicef, Punane Rist, SOS-lastekülad ning Maailma Looduse Fond. Rootsi kirik on üks väheseid suuri annetuste vastuvõtjaid, kellele kingitud summad on üle-eelmise aastaga võrreldes langenud. Asja juures on märkimisväärne seegi, et erinevalt paljudest teistest riikidest ei luba Rootsi maksuseadused annetusi tuludest maha arvata.

Kui kasumlik oled Sina?

Eestis käiva kuludekärpimise ja eelarvetralli taustal on sobilik meenutada, et ka Rootsis on majandus umbes samamoodi käitunud kui Eestis. Kiire ning stabiilne majanduskasv läbi 1950.-1970. aastatel näis pöördumatuna, kui 1970. lõpus ja 1980. aastate alguses korraga sissetulekud mitu aastat järjest langesid.

Peter Tillberg on selle ajastu vaimu tabanud oma maalis "Blir du lönsam, lille vän?" ehk "Saad sa olema kasumlik, väike sõber?". Mulle seni veel ebaselgetel põhjustel näib see rootslaste jaoks olema sama tuntud kui eestlastele Ants Laikmaa portreed. Jääme ootama ühiskonnakriitilisi töid eesti kunstnikelt. Inspiratsiooniallikaid peaks hetkel jätkuma...