Kuidas lätlased rootslastele ära panid

Eile langetas Euroopa Kohus otsuse kolm aastat tagasi alanud konfliktis, kus üks läti ehitusfirma soovis Rootsis koolimaja ehitada, kuid sattus siinsete ametiühingute blokaadi, kuna keeldus kirjutamast alla siinsetele kollektiivlepingutele. Kohus otsustas, et ametiühingud läksid oma käitumises liiale, mistõttu lätlasi võib selles loos võitjaks pidada.

Kõlab nagu suhteliselt igav juriidiline sodipodi, kas pole? Aga minu meelest on see väga huvitav case, mida tasuks ka Eestis tõsisemalt jälgida. Konflikti sisu oli lühidalt selles, et läti ehitusfirma uskus sinisilmselt, et Euroopa Liidu laienemisel võivad nad teises liikmesriikides oma teenuseid pakkuda. Nad võitsid konkursi kooli ehitamiseks Vaxholmis ning asusid tööle. Ehitustöölistele maksti läti mõistes korralikku palka, mis oli siiski madalam kui Rootsis tavaks. See tõigi kaasa siinsete ametiühingute protesti ja nõudmise, et läti ehitustöölistele samasugust palka makstaks nagu rootslastele.

Rootsi on üks väheseid riike, kus miinimumpalka pole seadustega paika pandud, vaid selle lepivad tööandjad ning töötajad ametiühingu vahendusel kokku. Sellisele lähenemisele pandi alus 1938. aastal ning seni on "rootsi mudel" kõik vapustused üle elanud. Globaliseerumise ning eilse kohtuotsusega saab aga järjest selgemaks, et peaaegu 70-aastane reeglistik vajab kaasajastamist.

Kui 1930. aastatel võis ametiühinguid pidada tõelisteks töötajate eest seisjaks, siis tänases Rootsis on ametiühingud eelkõige väga tugev poliitiline jõud, mille seos sotsiaaldemokraatidega on üldteada. Byggnads - ehitustöölisi esindav ametiühing - kasutab oma positsiooni ära ning rakendab väga protektsionistlikke võtteid, näiteks tolle Läti ettevõtte, aga ka rootslastest ehitustööliste suhtes, kes on keeldunud ametiühingusse astuma. Kuna ametiühingud omavad nö poliitilist immuunsust, ei julge keegi nendega eriti kakelda.

Mida eilne kohtuotsus Eesti ettevõtetele tähendab? Eelkõige seda, et teenindusettevõtetel saab olema lihtsam Rootsi turule tulla. Euroopa Liitu astumisel oli üheks präänikuks ju just teenuste ja kaupade vaba liikumine. Pärast eilset otsust võib ilusatest sõnadest ka tegelikkus saada.

Aasta tagasi me sellest ei rääkinud

Istusin reedel ülikooli jõulupeol ja rääkisin teiste doktorantidega maast ja ilmast. Nagu sellistel puhkudel tavaks, keerleb enamik jututeemasid ikka oma tegemiste ümber: et kes millal kaitsmiseni jõuab, kui pikaldane see protsess on ja muud sellist. Ilmselt kehtib see iga ettevõtte ja asutuse jõulupeo kohta, et räägitakse valdavalt tööasju.

Aga oli ka kaks uut teemat, millest eelmisel aastal samal ajal keegi suuremat numbrit ei teinud: Facebook ja kliimamuutused. Facebook on virtuaalne sõpruskeskkond (umbes nagu Orkut, kellele see midagi ütleb), mis viimase aasta jooksul on teinud Rootsis totaalse tõusu. Enamik mu tuttavaid rootslasi näib seal profiili omavat - või siis on nad otsustanud trendile vastu seista ning näoraamatusse minekust hoiduda.

Kliimamuutustest räägitakse siinmail ka aina enam. Ja mitte ainult seetõttu, et Al Gore'ile paari nädala eest Nobeli rahupreemia anti. Ajalehtest võib päevast päeva lugeda näiteid sellest, kuidas keskkonnasõbralikumalt elada. Muuhulgas tuli jõululauas jutuks, kui sageli keegi meist lennuki asemel rongi kasutab, ning kes meist väldib pudelis vee ostmist.

Näis, millest aasta pärast jõululaua ümber räägitakse. ITi-inimesed väidavad, et Facebook pidavat Rootsis varsti küllastuspunktini jõudma, sest kõik, kes sinna ea poolest kuuluda võiksid, on end seal juba registreerinud. Kliimamuutused on ilmselt ka aasta pärast aktuaalsed, ent samas tundub, et enamik rootslasi pole valmis loobuma oma kütuseahnest Volvost ning igatalvisest perepuhkusest Taimaal. Küllap leiame uueks aastaks juba mõne moodsama teema, mida silgu ja singi pugimise kõrval arutada...

Volvo, Ericsson, Svensson...

Tüüpiline rootslane on siniste silmadega, heledate juustega, elab punases puumajas, sõidab Volvoga, kasutab Ericssoni mobiiltelefoni ning kannab nime Anna või Sven Svensson. Selline stereotüüp on ilmselt maailmas suhteliselt levinud. Aga mida ütleb statistika? Rootslased koguvad teatavasti statistikat kõikvõimalike ebaoluliste ja oluliste asjade kohta. Juuste, silmade ja maja värvi kohta kindlasti ka, ent seda pole mul õnnestunud leida. Mis aga puudutab autosid, mobiile ja nimesid, siis sellest saan küll kirjutada.


Selle aasta esimese kümne kuu jooksul on Rootsi enim müüdud autode tippu kroonib ainult svenssonite enda toodang: Volvo V70 ja V50 on vastavalt esimene ja kolmas ning Saab 9-3 ja 9-5 teine ning neljas. Esikümnesse mahuvad veel kaks Volkswageni, üks Fordi, Peugeot', Audi ning Opeli mudel. Mobiiltelefonidega on asjalood veelgi natsionalistlikumad: Phone House'i andmetel pääses septembris enim müüdud mobiilide esikümnesse kaheksa (!) Sony Ericssoni mudelit, neist enim K810i-d (vt foto). Kaks Nokiat suutsid end 8. ja 9. kohale pressida, aga seda ilmselt tänu soome immigrantidele...


Rootsi levinuim perekonnanimi pole sugugi Svensson, nagu blogi pealkirjast võiks oodata. Nii Johanssone kui ka Anderssone on üle 270 000, Svenssonid tulevad edetabelis alles 9. kohal pärast Perssoni ja enne Gustafssoni. Esimese perekonnanime, mis ei lõppe "ssoniga" leiame alles 20. kohalt ja selleks on Lindberg. Eesnimedega on see probleem, et neid on rootslastel sageli mitu, ehkki kasutatakse neist tavaliselt vaid esimest. Esimese eesnime järgi elab siinmail kõige enam Anna, Eva ja Karini nimelisi naisi ning Larsi, Andersi ja Johani nimelisi mehi.


Öelge veel, et stereotüübid on eksitavad... ;-)

Eesti Pank asub nüüd aadressil Brunkebergstorg 8

Ei ole saladus, et Eesti ja teise Balti riikide pangandusturul valitsevad rootslased. Swedbank/Hansapanga ja SEB laenude turuosa on Eestis 72%, Lätis 44% ja Leedus 57%. Kui lisada siia veel Nordea, mille omanikeringi kuulub Rootsi riik, siis annab see rootslastele dominantse positsiooni ka Lätis.

Järjest enam tundub, et ka üldisemaid rahapoliitilisi otsuseid, mille formaalseks langetajaks on Eesti Pank, tehakse Stockholmis. Valuutakomiteesüsteemi tõttu ei saa Eesti Pank näiteks krooni kurssi muuta, mistõttu rahapakkumist mõjutavad aina enam Swedbanki ja SEB peakontorid (Brunkebergstorg 8 ja Kungsträdgårdsgatan 8 Stockholmis). Lihtsalt väljendudes: kui rootslased tahavad Eestis raha teenida, siis on neid väga raske takistada.

Siinne finantsinspektsioon on oma väljaütlemistes üsna ettevaatlik, sest neid huvitab Rootsi turu stabiilsus. Kuna Swedbank teenib täna 40% oma kasumist Baltikumist, siis hoiab finantsinspektsioon Baltimaade arengul silma peal, kuid konkreetseid soovitusi pehme maandumise tagamiseks Eestis nad vaevalt andma hakkavad. Või mine sa tea... Äkki näeme peagi, kuidas lisaks Eesti kommertspankuritele hakkavad ka keskpankurid Stockholmis vaibal aru andmas käima...