ABBA muuseum

Mis on Rootsi tuntuimad sümbolid? Ilmselgelt kuuluvad nende hulka Volvo, Ericsson ja ABBA. Viimatinimetatu saab tänase Dagens Nyheteri andmetel ülejärgmiseks suveks Stockholmis oma muuseumi. Esialgu pole veel selge, kuidas muuseumi rajamist rahastatakse, aga linnavalitsus on lubanud ettevõtmist toetada ja mõistagi loodavad idee algatajad, et erasektor haarab ideest välgukiirusel kinni.

Muuhulgas peaks muuseumis välja pandama ABBA esinemisriietus, kitarrid ja muud pudi-padi. Agnetha, Benny, Björn ja Anni-Frid ei osale küll ise ei rahaliselt ega korralduslikult muuseumi rajamises, kuid andsid pärast mõningast veenmist sellele siiski oma õnnistuse.

"Me lootsime, et nad ei ole sellised"

Elas kord Abbe, musta mandri poegade järeltulija, kes saatuse tahtel sattunud jõukasse Euroopasse. Abbe teenis elatist rikaste inimeste häärberite koristamisega. Rikastel polnud Abbe vastu midagi, sest ta tegi tööd enam-vähem korralikult ja võttis selle eest vähem raha kui ametiühingusse kuuluvad valgenahalised koristajad. Ühel ilusal päeval võitis Abbe aga loteriiga miljoni ning otsustas, et enam ta valgeid ei „orja”. Ja näitamaks, et ka tema on omaenda peremees, tõmbas ta nina korralikult täis ja peksis segi paar maja, mida ta koristamas oli käinud. Seejärel jättis ta majade võtmed, mida omanikud talle olid usaldanud, nende postkasti.

Õhtul koju tulnud majaomanikud said muidugi aru, mis oli toimunud. Aga ega nad osanud muud teha, kui kahetseda, et nad kunagi Abbe oma majja olid lubanud. Neid oli ju selliste tegelaste eest hoiatatud. Eks nad olid lootnud, et Abbe pole selline.

=========

Ma ei usu, et rootslased Tallinki jamade pärast vähem tolle firma laevadega sõitma hakkavad. Aga siinses pressis ei varjata, et tegemist on Eesti ettevõttega. Ja rootslased, kellega ma Tallinki teemal usaldusväärselt rääkida olen saanud, ütlevad, et firma juhtkonna hiljutine purjutamine ainult kinnistab paljude rootslaste seas senini levinud arusaama Eestist kui pooltsiviliseeritud arengumaast.

Eesti delikatessid

Paari nädala eest käis siin uudistest läbi, et Stockholmis on avatud eesti toitu müüv kauplus. Käisin seda täna kaemas: kaubavalik oli päris muljetavaldav alates kohukestest suitsuvorstini ja Lay'si krõpsudest Kalevi shokolaadini. Lisaks toidukauplusele on sama katuse all ka väike kohvik, kus saab maitsta isegi mulgi kapsaid.

Hinnad on paraku suhteliselt katastroofilised. Näiteks Linnupiima kommikarp maksab 55 SEK (95 EEK) ja kohupiima eest tuleb välja käia 10 SEK (17 EEK). Loodetavasti ei saa hinnatase "Eesti delikatessidele" (nii on kaupluse nimi) saatuslikuks, ehkki isegi minusugusele shokolaadisõltlasele tundub 100 krooni 200-grammise karbi eest liiast...

Riided baltlastele

Neil päevil ilmus mu maja välisuksele fotol olev silt. Sellel seisab, et teisipäeval kogutakse vanu riideid, mis saadetakse Baltikumi taaskasutamiseks.

Ma pean ütlema, et mulle tuli see silt küllalt suure üllatusena. Eesti patrioodina armastan ma ikka kõigil võimalikel ja võimatutel hetkel mainida, kui edukas Eesti on. Ja nüüd, võta näpust, selline silt. Justkui aastast 1993. Kõik suuremad abistajad alates SIDAst kuni Soroseni välja näivad arvavat, et Eesti ja teised Balti riigid saavad ise hakkama, aga see seisukoht on võibolla ennatlik...

Lumi tuli maha ja valgeks läks maa

Kolmapäeva hommikul hakkas lund sadama. Sadas ja sadas. Päev otsa. Õhtuks halvas lumekaos kogu linna. Näiteks bussisõit kesklinnast Huddingesse võttis tavalise 30 minuti asemel 2 tundi ja 45 minutit. Sõiduautodel keelati mõnedes piirkondades üldse sõitmine (aga nad ei oleks niikuinii sõita saanud, sest kõik teed ja tänavad olid täis suvekummide tõttu juhitamatuks muutunud sõidukeid, mis liiklust blokeerisid). Stockholmist põhja poole ei väljunud ühtegi rongi ja reisijatel tuli öö veeta keskraudteejaama põrandal.

Mul isiklikult läks õnneks, sest sattusin tol pärastlõunal sõitma ainult töölt koju ja see läks ilma suuremate vapustusteta. Küll aga võis ajalehest järgmisel päeval lugeda küllalt ebarootslaslikku üksteise süüdistamist: linnavalitsus pahandas transpordifirma SL peale, SL omakorda süüdistas teekoristajaid ja nood linnavalitsust. Jagatud vastutus, teadagi, on vastutamatus.

Talv tungib siiski ka minu ellu. Korter on parajalt külm, näiteks täna hommikul oli vannitoas ainult 15 kraadi. Ka kontorisse minnes tasub kampsun selga tõmmata. Maja, milles mu kontor paikneb, oli algselt mõeldud vaid ajutise barakina, kuid nüüd on sinna deporteeritud doktorandid, kelle jaoks mujal kohta ei näi leiduvat. Seetõttu pole mu kontoriseinas radiaatorit, vaid pean leedulannast naaberdoktorandinnaga elektriradikat jagama: kaks tundi minu juures, kaks tundi tema juures ja nii edasi. Hmm. Ees ootab kuus kuud talve. Wish me luck.