(Suur)linnaleht

Mõne aasta eest (võib-olla ka praegu) võis Tartu kaubanduskeskustes näha, kuidas pensionärid sabatasid Linnalehe järele. Tasuta ajaleht pole mõistagi Tartu vaimu sünnitis: Stockholmis näiteks on nüüdseks juba kolm tasuta ajalehte. Metrot on välja antud juba kümme aastat ja see on ajanud oma juured ligi kahte tosinasse riiki. Paari aasta eest trügis turule City ja mõne kuu eest alustas punkt.SE.

Seda, et keegi tasuta ajalehe järgi sabas seisaks, siin muidugi ei kohta. Vastupidi, kui ma hommikuti rongi peale lähen, et tööle sõita, kohtan jaamas viit-kuus ajalehejagajat, kes hoolitsevad selle eest, et ma ei peaks lehe võtmiseks optimaalselt trajektoorilt kõrvale kalduma. City oli esimene, kes võttis tööle lehejagajad ning nüüd on teisedki kirjastused sellele teele astunud. Suuremates jaamades (nagu Huddinge) on igal lehel lausa mitu jagajat, nii et kui ma ühest peaksin lehte võtmata mööduma, siis pistab teine selle mulle ikkagi pihku. Lehtede koristamise peale pole väljaandjad sama palju mõelnud, sest nii rongides kui ka jaamades tekib keskpäeva paiku leheuputus, sest tagastamiseks ettenähtud urnid saavad väga kiiresti täis (nagu ülalolevalt fotolt ilmneb).

Kuna Metro ja City ilmuvad iga tööpäev ja on umbes 40-60 lehekülge paksud, võib tekkida küsimus, kuidas need lehed majanduslikus mõttes ennast ära tasuvad. Vähemalt poole lehe pinnast katab reklaam, kuid vähemalt Metro pole pärast konkurentide teket enam omanike kurkut täitnud. City ja punkt.SE kuuluvad aga suuretele kirjastustele, kes ilmselt on valmis mõnda aega ka kasumita tegutsema.