Helipuldi taga

Et Rootsi teeb enamikule suurriikidele popmuusika vallas lõdva randmega 1-0 ära, ei ole kuigi suur saladus. ABBA, Ace of Base ja Roxette kuuluvad popi kullafondi, ent Rootsist tuleb ka hulk artiste, kelle karjäär pole võibolla sedavõrd pikk, kuid kes ometi võivad hiilata rahvusvahelise eduga. Viimase aja nimedest näiteks Basshunter või Agnes Carlsson.

Vähem tuntud on aga fakt, et rootslased on mihklid mitte ainult laulma, vaid ka popmuusikat tootma. Üks edukamaid rootslastest produtsente on Max Martin, kelle loomingusse kuuluvad näiteks Britney Spearsi "Oops! I did it again", Celine Dioni "That's the way it is", Bon Jovi "It's my life" või läinud aastane superhitt Kate Perry "I kissed a girl".

Teine helipulditagune maailmanimi on Anders Bagge, kes on kirjutanud ja produtseerinud laule Madonnale, Janet Jacksonile, Santanale ning Enrique Iglesiasele. Anders Bagge - koos eksabikaasa Laila Bagge ning Andreas Carlssoniga - sai laiemale avalikkusele tuntuks kui Idoli (Eesti otsib superstaari Rootsi vaste) zhürii liige. Muide, ka seesamane Andreas Carlsson ei saa kurta, et tal oleks halvasti läinud: tema produtseeritud laulud on müünud kokku üle 100 miljoni eksemplari, muuhulgas näiteks tänu N'synci, Backstreet boysi ja Britney Spearsi edule.

Superedukaid popmuusika produtsente on Rootsis veel teisigi. Ja ehkki nad on sageli tundmatud ning hoiduvad intervjuudest, siis võib üsna kindlalt väita, et Rootsi popmuusikaime on suures osas tingitud mitte rootslaste keskmisest paremast lauluoskusest (milles ma eestlase kui laulurahva esindajana pean kahtlema), vaid pigem nendest, kes helipuldi nuppe keeravad.

Kuidas panna inimesi rohkem trepist käima?

Metroopeatus Odenplanil Stockholmis. :-)

Pulmakellad

Järgmise aasta 19. juunil helisevad pulmakellad Rootsi kroonprintsess Victoriale ja tema tulevasele abikaasale Daniel Westlingile. Et pulmad on tulekul, võib märgata isegi juba kodutarvete kauplustest, kuhu on müügile ilmunud Victoria ja Danieli pildiga nõudepesulapid (vt pilti).

32-aastane Victoria ja temast neli aastat vanem Daniel on olnud paar juba seitse aastat. Meedia spekuleeris kaua teemal, millal nad muudavad oma kooselu ametlikuks.

Tulevane Rootsi kunn on pärit Kesk-Rootsist Örebrost. Pärast sõjaväge õppis ta kõrgkoolis treeneriks ning asutas seejärel Stockholmis jõusaali. Seal ta Victoriaga tuttavaks saigi ning edasine on juba ajalugu. Noorpaar hakkab elama Haga lossis, mis asub Stockholmi kesklinnas oma kümmekond kilomeetrit põhja poole Haga pargis vaikuses ja rahus. Õnne juba ette! :-)

Ärge pekske politseid!

Läinud nädalal shokeeris Rootsit Stockholmi ühes eeslinnas toimunud sularahakeskuse rööv, mille käigus kurjategijad maandusid helikopteriga keskuse katusel, võtsid kaasa väidetavalt sadu miljoneid kroone ning põgenesid eelmainitud kopteriga. Nii selle kui ka mitmete varasemate "imetabaste" kuritegude kordapaneku järel satub - võibolla üllatuslikult - peksupoisiks Rootsi politsei. Seekord selgus näiteks, et politsei kopteribaasi ukse ette olid kriminaalid jätnud pommi meenutav paki, mistõttu väljakutsele reageerimini viibis. Telereporterite ees aru andnud politseiülem pidi piinlikkusega tunnistama, et korraliku angaari ehitamiseks pole ehitusluba, sest kohalikke häirivat kopteritest tingitud müra - ja nii paiknevadki politsei helikopterid ajutises hoones, mida ei ümbritse isegi mitte tara...

Ka mitmete teiste kuritegude puhul on Rootsi politsei kõvasti pähe saanud. Näiteks kuue aasta eest pussitati Stockholmi kõige nooblimas kaubamajas tipptunnil toonast välisministrist, kes suri saadud vigastustesse. Kurjategijal õnnestus aga vähimategi probleemideta minema jalutada ning politseil kulus tema tabamiseks kaks nädalat.

Politsei vastu suunatud kriitikas on ilmselt teatud iva: Rootsi politseikõrgkooli üks nimekamaid õppejõude, kes samas on tuntud kirjanik, Leif GW Persson olevat öelnud, et Rootsi politsei, mis suudab lahendada kõigest 10 % kuritegudest, on üks maailma ebaefektiivsemaid.

Teisalt aitab meedia kriitikanooli selgitada ilmselt ka rootslaste suhteliselt sinisilmne ettekujutus kuritegevusest nende riigis. Rootslased lihtsalt ei usu, et kuritegevus on nende maal võimalik. Või vähemalt ei saa see olla nii levinud kui mujal. Ja selle sinisilmsuse tõttu juhtubki igasuguseid kummalisi lugusid. Näiteks rööviti paari nädala eest Göteborgi kesklinnas päise päeva ajal juveelipoodi. Pealtnägijaid oli kümneid, nende hulgas poe kõrval kohvikus istunud inimesed, kelles maskides kurjategijate nägemine olevat tekitanud naerupahvakuid. Kohvitajad uskusid nimelt, et tegemist on filmivõtetega, sest pole ju võimalik, et selline rööv ka tegelikkuses Göteborgis võiks toimuda.

Ma ei ole kriminoloog ega taha anda hinnangut Rootsi politsei tööle, ent õigluse huvides ei saa ütlemata jätta, et vähemalt sedasorti suuremad kuriteod saavad enamasti küll lahenduse. Tabati nii Anna Lindhi tapja ja ilmselt leitakse ka kopterikurikaelad. Kui suurt rolli selles mängivad pealtnägijate tunnistused ja kui suurt rolli politsei enda töö, jäägu teiste hinnata.

EuroEricsson

Teatavasti algas paari nädala eest Rootsi eesistumisaeg Euroopa Liidus. Ning nagu igale eesistujamaale kombeks, on ka rootslastel seks puhuks oma logo (vt üleval vasakul). Huvitaval kombel meenutab see aga suurel määral Sony Ericssoni logo (paremal), mis teatavasti on jaapanlastega kahasse üks Rootsi majanduse lipulaevu. Ei tea, kas tegemist on juhusega või teevad rootslased oma firmale tasahilju reklaami...

Ajakirjandus ja arvamuste paljusus

Kui paljud rootsi ajalehed lugejate puuduse ning reklaamiandjate vähesuse tõttu viiekümnendatel aastatel uksed sulgesid, otsustasid võimukandjad luua pressitoetuse, mille eesmärgiks oli soodustada konkurentsi ning arvamuste paljusust. Idee seisnes selles, et kui ühes keskmise suurusega provintsilinnas ilmub üks kohalik leht, siis tõenäoliselt on see kas kohaliku võimuladviku poolt või selle vastu. Kui linnas ilmuks kaks lehte, võiks lugejad loota mitmekülgsemat kajastust ning sestap tuleks toetada suuruselt teise ajalehe välja andmist. Mõeldud-tehtud. Pressitoetus kestab Rootsis tänaseni ning hõlmab mitte ainult kohalikke lehti, vaid ka näiteks Svenska Dagbladetit, mis on Svenssonitemaa suuruselt teine päevaleht ning saanud viimastel aastatel riigilt oma 65 miljonit Rootsi krooni aastas.

Eesti kontekstis võib selline toetussüsteem üsna kummalisena mõjuda - kui mõelda näiteks selliste lehtede peale, mille välja andmist on toetanud Tallinna linn, siis arvavad ilmselt paljud, et see on pigem kannustatud arvamuste ühekülgsuse kui paljususe ihalusest. Ka Euroopa Liit vibutab rootslaste poole oma rasvase näpuga ja soovib, et svenssonid olemasolevat süsteemi reformiksid.

Interneti arenguga on lehtede tiraazhid hakanud kokku kuivama ning saame näha, kui kaua meil üldse õnnestub hommikul postkastist värskeid uudiseid leida. Tundub, et aina suuremal osal ajalehtedest on tõsised majandusraskused, mis sunnivad väljaandeid oma tegevust efektiviseerima (loe: ajakirjanikke vallandama), see omakorda aga vähendab ilmselt lugejate huvi ning olemegi nõiaringis, millest väljapääsu hetkel ei paista olevat. Ehk on pressitoetus - näiteks Rootsi eeskujul - just üks tee selleni, et me ka tulevikus võiksime ajakirjandusele infoallikana lootma jääda.

Tingeling Goes Russia

Eesti ajakirjandus, mis muidu paistab kasutama iga võimalust Venemaale koht kätte näidata, on peaaegu täielikult ignoreerinud Rootsis mõne aja eest puhkenud tormi veeklaasis. Nimelt valisid rootslased hiljuti oma esindajat Eurovisiooni lauluvõistlusele ning kuna finaal toimub tänavu Moskvas, siis pikiti lugude vahele Venemaad pilastav lauluke, millest ei puudunud karud, poolpaljad tütarlapsed, balalaika ning isegi riigi hümn.

Vene saatkonna esindaja reageeris klipile, mida nägi umbes pool Rootsi elanikkonnast, küllaltki valuliselt. Lauluvõistluse korraldajad saatsid seejärel saatkonda vabanduse ning lillekimbu. See ajas aga omakorda tagajalule Rootsi riigitelevisiooni juhtkonna, mis vabanduse jõuliselt tagasi võttis teatades, et nemad teevad vaba televisiooni, mis ei allu ühegi riigi saadikute arvamusele.