Viimaks ometi!

Rootsi üks kõige kuulsamaid kaubamärke on ilmselt Nobeli preemiad, mida just neil päevil välja jagatakse. Neist ehk enim kõlapinda kogub kirjanduspreemia, sest erinevalt väga spetsiifilistest teaduspreemiatest võiks ka tavainimene kirjanduspreemia võtjatest kuulnud olla või isegi nende töid lugenud. Võiks, ehkki praktikas pole see kaua nii olnud.


Kirjanduspreemia väljakuulutamine on juba aastaid käinud sama mudeli järgi: ajakirjanikud ootavad Rootsi Akadeemia ukse ees, sellest väljub professor Horace Engdahl, kes teeb laureaadi nime teatavaks.

Aja jooksul on muutunud klassikaks, et keegi kohalviibivatest ajakirjanikest hõikab kõva häälega: "Viimaks ometi!" Puänt on selles, et palju aastaid on kirjanduspreemia läinud sellistele autoritele, kellest lõviosa kultuurirahvast midagi ei tea, rääkimata sellest, et keegi neid lugenud oleks. Nii et seda "Viimaks ometit" võib võtta naljana, aga ka kriitikana Rootsi Akadeemia aadressil, mis näib jagavat kuulsust, au ning 10 miljonit Rootsi krooni oma lemmikutele, kes on kultuuriavalikkusele tundmatud.

Nüüd paistab aga olukord muutuvat: tänavuse laureaadi Doris Lessingi sulest ilmunud teoseid on päris mitmeid isegi eesti keeles ilmunud, tunamulluse võitja Harold Pinteri etendusi on ka Eestis lavale toodud. Samas ei jäta ajakirjanikud oma jonni. Uueks hüüdeks, millega Nobeli kirjanduspreemia võitjat tervitatakse, olevat nüüd "Liiga hilja!"