Svenssonbladet

Helipuldi taga

2009-11-08T15:07:00.003+01:00

Et Rootsi teeb enamikule suurriikidele popmuusika vallas lõdva randmega 1-0 ära, ei ole kuigi suur saladus. ABBA, Ace of Base ja Roxette kuuluvad popi kullafondi, ent Rootsist tuleb ka hulk artiste, kelle karjäär pole võibolla sedavõrd pikk, kuid kes ometi võivad hiilata rahvusvahelise eduga. Viimase aja nimedest näiteks Basshunter või Agnes Carlsson.

Vähem tuntud on aga fakt, et rootslased on mihklid mitte ainult laulma, vaid ka popmuusikat tootma. Üks edukamaid rootslastest produtsente on Max Martin, kelle loomingusse kuuluvad näiteks Britney Spearsi "Oops! I did it again", Celine Dioni "That's the way it is", Bon Jovi "It's my life" või läinud aastane superhitt Kate Perry "I kissed a girl".

Teine helipulditagune maailmanimi on Anders Bagge, kes on kirjutanud ja produtseerinud laule Madonnale, Janet Jacksonile, Santanale ning Enrique Iglesiasele. Anders Bagge - koos eksabikaasa Laila Bagge ning Andreas Carlssoniga - sai laiemale avalikkusele tuntuks kui Idoli (Eesti otsib superstaari Rootsi vaste) zhürii liige. Muide, ka seesamane Andreas Carlsson ei saa kurta, et tal oleks halvasti läinud: tema produtseeritud laulud on müünud kokku üle 100 miljoni eksemplari, muuhulgas näiteks tänu N'synci, Backstreet boysi ja Britney Spearsi edule.

Superedukaid popmuusika produtsente on Rootsis veel teisigi. Ja ehkki nad on sageli tundmatud ning hoiduvad intervjuudest, siis võib üsna kindlalt väita, et Rootsi popmuusikaime on suures osas tingitud mitte rootslaste keskmisest paremast lauluoskusest (milles ma eestlase kui laulurahva esindajana pean kahtlema), vaid pigem nendest, kes helipuldi nuppe keeravad.

Kuidas panna inimesi rohkem trepist käima?

2009-10-16T08:40:00.004+02:00

Metroopeatus Odenplanil Stockholmis. :-)

Pulmakellad

2009-10-08T20:14:00.003+02:00

Järgmise aasta 19. juunil helisevad pulmakellad Rootsi kroonprintsess Victoriale ja tema tulevasele abikaasale Daniel Westlingile. Et pulmad on tulekul, võib märgata isegi juba kodutarvete kauplustest, kuhu on müügile ilmunud Victoria ja Danieli pildiga nõudepesulapid (vt pilti).

32-aastane Victoria ja temast neli aastat vanem Daniel on olnud paar juba seitse aastat. Meedia spekuleeris kaua teemal, millal nad muudavad oma kooselu ametlikuks.

Tulevane Rootsi kunn on pärit Kesk-Rootsist Örebrost. Pärast sõjaväge õppis ta kõrgkoolis treeneriks ning asutas seejärel Stockholmis jõusaali. Seal ta Victoriaga tuttavaks saigi ning edasine on juba ajalugu. Noorpaar hakkab elama Haga lossis, mis asub Stockholmi kesklinnas oma kümmekond kilomeetrit põhja poole Haga pargis vaikuses ja rahus. Õnne juba ette! :-)

Ärge pekske politseid!

2009-09-29T20:44:00.003+02:00

Läinud nädalal shokeeris Rootsit Stockholmi ühes eeslinnas toimunud sularahakeskuse rööv, mille käigus kurjategijad maandusid helikopteriga keskuse katusel, võtsid kaasa väidetavalt sadu miljoneid kroone ning põgenesid eelmainitud kopteriga. Nii selle kui ka mitmete varasemate "imetabaste" kuritegude kordapaneku järel satub - võibolla üllatuslikult - peksupoisiks Rootsi politsei. Seekord selgus näiteks, et politsei kopteribaasi ukse ette olid kriminaalid jätnud pommi meenutav paki, mistõttu väljakutsele reageerimini viibis. Telereporterite ees aru andnud politseiülem pidi piinlikkusega tunnistama, et korraliku angaari ehitamiseks pole ehitusluba, sest kohalikke häirivat kopteritest tingitud müra - ja nii paiknevadki politsei helikopterid ajutises hoones, mida ei ümbritse isegi mitte tara...

Ka mitmete teiste kuritegude puhul on Rootsi politsei kõvasti pähe saanud. Näiteks kuue aasta eest pussitati Stockholmi kõige nooblimas kaubamajas tipptunnil toonast välisministrist, kes suri saadud vigastustesse. Kurjategijal õnnestus aga vähimategi probleemideta minema jalutada ning politseil kulus tema tabamiseks kaks nädalat.

Politsei vastu suunatud kriitikas on ilmselt teatud iva: Rootsi politseikõrgkooli üks nimekamaid õppejõude, kes samas on tuntud kirjanik, Leif GW Persson olevat öelnud, et Rootsi politsei, mis suudab lahendada kõigest 10 % kuritegudest, on üks maailma ebaefektiivsemaid.

Teisalt aitab meedia kriitikanooli selgitada ilmselt ka rootslaste suhteliselt sinisilmne ettekujutus kuritegevusest nende riigis. Rootslased lihtsalt ei usu, et kuritegevus on nende maal võimalik. Või vähemalt ei saa see olla nii levinud kui mujal. Ja selle sinisilmsuse tõttu juhtubki igasuguseid kummalisi lugusid. Näiteks rööviti paari nädala eest Göteborgi kesklinnas päise päeva ajal juveelipoodi. Pealtnägijaid oli kümneid, nende hulgas poe kõrval kohvikus istunud inimesed, kelles maskides kurjategijate nägemine olevat tekitanud naerupahvakuid. Kohvitajad uskusid nimelt, et tegemist on filmivõtetega, sest pole ju võimalik, et selline rööv ka tegelikkuses Göteborgis võiks toimuda.

Ma ei ole kriminoloog ega taha anda hinnangut Rootsi politsei tööle, ent õigluse huvides ei saa ütlemata jätta, et vähemalt sedasorti suuremad kuriteod saavad enamasti küll lahenduse. Tabati nii Anna Lindhi tapja ja ilmselt leitakse ka kopterikurikaelad. Kui suurt rolli selles mängivad pealtnägijate tunnistused ja kui suurt rolli politsei enda töö, jäägu teiste hinnata.

EuroEricsson

2009-07-13T19:50:00.003+02:00

Teatavasti algas paari nädala eest Rootsi eesistumisaeg Euroopa Liidus. Ning nagu igale eesistujamaale kombeks, on ka rootslastel seks puhuks oma logo (vt üleval vasakul). Huvitaval kombel meenutab see aga suurel määral Sony Ericssoni logo (paremal), mis teatavasti on jaapanlastega kahasse üks Rootsi majanduse lipulaevu. Ei tea, kas tegemist on juhusega või teevad rootslased oma firmale tasahilju reklaami...

Ajakirjandus ja arvamuste paljusus

2009-07-09T20:54:00.002+02:00

Kui paljud rootsi ajalehed lugejate puuduse ning reklaamiandjate vähesuse tõttu viiekümnendatel aastatel uksed sulgesid, otsustasid võimukandjad luua pressitoetuse, mille eesmärgiks oli soodustada konkurentsi ning arvamuste paljusust. Idee seisnes selles, et kui ühes keskmise suurusega provintsilinnas ilmub üks kohalik leht, siis tõenäoliselt on see kas kohaliku võimuladviku poolt või selle vastu. Kui linnas ilmuks kaks lehte, võiks lugejad loota mitmekülgsemat kajastust ning sestap tuleks toetada suuruselt teise ajalehe välja andmist. Mõeldud-tehtud. Pressitoetus kestab Rootsis tänaseni ning hõlmab mitte ainult kohalikke lehti, vaid ka näiteks Svenska Dagbladetit, mis on Svenssonitemaa suuruselt teine päevaleht ning saanud viimastel aastatel riigilt oma 65 miljonit Rootsi krooni aastas.

Eesti kontekstis võib selline toetussüsteem üsna kummalisena mõjuda - kui mõelda näiteks selliste lehtede peale, mille välja andmist on toetanud Tallinna linn, siis arvavad ilmselt paljud, et see on pigem kannustatud arvamuste ühekülgsuse kui paljususe ihalusest. Ka Euroopa Liit vibutab rootslaste poole oma rasvase näpuga ja soovib, et svenssonid olemasolevat süsteemi reformiksid.

Interneti arenguga on lehtede tiraazhid hakanud kokku kuivama ning saame näha, kui kaua meil üldse õnnestub hommikul postkastist värskeid uudiseid leida. Tundub, et aina suuremal osal ajalehtedest on tõsised majandusraskused, mis sunnivad väljaandeid oma tegevust efektiviseerima (loe: ajakirjanikke vallandama), see omakorda aga vähendab ilmselt lugejate huvi ning olemegi nõiaringis, millest väljapääsu hetkel ei paista olevat. Ehk on pressitoetus - näiteks Rootsi eeskujul - just üks tee selleni, et me ka tulevikus võiksime ajakirjandusele infoallikana lootma jääda.

Tingeling Goes Russia

2009-04-21T21:46:00.007+02:00

Eesti ajakirjandus, mis muidu paistab kasutama iga võimalust Venemaale koht kätte näidata, on peaaegu täielikult ignoreerinud Rootsis mõne aja eest puhkenud tormi veeklaasis. Nimelt valisid rootslased hiljuti oma esindajat Eurovisiooni lauluvõistlusele ning kuna finaal toimub tänavu Moskvas, siis pikiti lugude vahele Venemaad pilastav lauluke, millest ei puudunud karud, poolpaljad tütarlapsed, balalaika ning isegi riigi hümn.

Vene saatkonna esindaja reageeris klipile, mida nägi umbes pool Rootsi elanikkonnast, küllaltki valuliselt. Lauluvõistluse korraldajad saatsid seejärel saatkonda vabanduse ning lillekimbu. See ajas aga omakorda tagajalule Rootsi riigitelevisiooni juhtkonna, mis vabanduse jõuliselt tagasi võttis teatades, et nemad teevad vaba televisiooni, mis ei allu ühegi riigi saadikute arvamusele.

Meie ei saa

2009-01-21T13:24:00.003+01:00

Kui ma täna hommikul paar minutit pärast kuut Dagens Nyheteri unise peaga lahti lõin, vaatas selle kolmandalt leheküljelt vastu kõrval olev reklaam. Kuna esikaanel naeratas Barack Obama, kes eile teatavasti ametisse vannutati, mõjus see foto üsna kontrastse ja (minu jaoks) äratavana. Reklaami eest on tasunud Vabariiklik Ühendus, mis on võtnud oma eesmärgiks, et Rootsist peab kuningakojast loobuma. Ehk siis ameeriklased võivad julgesti öelda: Yes we can!, st. ka must mees võib saada riigipeaks. Rootslastel tuleb aga leppida: No we can'tiga, sest mustanahalist troonipärijat Rootsi ilmselt kunagi näha ei saa.

Rootslastel ei ole vist tegelikult kuninga vastu eriti midagi - kui ta vaid düsleksik ei oleks. Aga Victoriast oodatakse väga palju ning tundub, et ta on ka oma tulevasse kuninganna rolli sedavõrd hästi sissekoolitatud, et temas tuleb hiilgav riigipea. Victoriat on ju lapsest peale kuningannaks kasvatatud ja tänu sellele on ta näiteks olnud praktikal ÜROs ning omandanud muid kogemusi, mis riigipeana kindlasti kasuks tulevad. Toomas Hendrik Ilvese kohta pole mul ühtegi halba sõna öelda, aga kes garanteerib, et Eesti järgmine president suudab ka meid sedavõrd edukalt rahvusvaheliselt esindada. Nii et ma ise ei ole küll üldse kindel, et ma soovitaksin rootslastel kuningakojast loobuda, isegi kui neid selleks väga veenvate argumentidega üles kutsutakse.

2008. aasta Rootsi - Eesti maavõistlus

2009-01-09T07:54:00.004+01:00

2008. aasta on küll juba läbi, kuid ma ei suuda vastu panna kiusatusele pooltõsises vormis hinnata, kummal riigil mullu paremini läks.

Sport
2008. aastal toimusid teatavasti olümpiamängud, kuhu nii Rootsi kui ka Eesti läksid suurte ootustega. Eesti ainus tõeline kullalootus Gert Kanter täitis seatud eesmärgi, tõstes seeläbi Eesti ametlikus medaliedetabelis Rootsist ettepoole. Rootsil jäi nimelt kuld saamata: Susanna Kallur kukkus, Stefan Holm ajas lati maha, Håkan Dahlbyl käsi värises ja Ara Abrahamianile tehti lihtsalt liiga. Ka muudel suurvõistlustel pidid rootslased pettuma. Charlotte Kalla tegi aasta alguses Tour de Skil supersõite, kuid pudenes hiljem haiguste tõttu nii edetabelites kui ka meedia huviorbiidis tahaplaanile. Rootsi jalgpallikoondisest loodeti ka rohkem.
Tulemus: Eesti võit

Kultuur
Kultuurisaavutusi mõõdulindi ja stopperiga ei mõõda, aga mis seal salata, Nobeli preemiaid ja Oscareid ei jagunud 2008. aastal ei rootslastele ega eestlastele. Eesti kunstimuuseum KUMU valiti Euroopa aasta muuseumiks, kuid samal ajal rikkus oht, et Tallinna vanalinn langeb välja UNESCO kultuuripärandi nimekirjast, arhitektuuriaasta. Rootslastel midagi sedavõrd märkimisväärset vastu panna ei ole. Märkida võib vaid ehk rahvusstaadioni ehitamise otsust. Popmuusika vallas ei saa mööda Eurovisioonist, kus nii Eesti kui ka Rootsi põrusid. Slaavi noorukite kõrval mõjus Charlotte Perelli nagu pensionieelikust transvestiit ning Kreisiraadiot oli lihtsalt piinlik vaadata. Positiivse poole pealt võiks mainida muusikal-filmi Mamma Mia hiigeledu. Eesti ei jäänud ka vastust võlgu, meenutagem kasvõi geniaalsel muusikali Rujast, mis ehk omal moel kannatab välja võrdluse ABBAga.
Tulemus: viik

Poliitika
Sisepoliitiliselt oli nii Eestis kui ka Rootsis suhteliselt rahulik aasta. Valitsused püsisid ning Rootsi valitsuse reiting isegi tõusis - ehkki see oli vist valdavalt seotud opositsiooniparteide populaarsuse langemisega. Kui keskkonnaminister Villu Reiljani sahkerdamised Eestis ja pealtkuulamisseadusega seonduvad protestid Rootsis välja arvata, siis möödus aasta suuremate skandaaliteta. Välispoliitikas jäi Eesti aga Rootsile alla. Kui augustis puhkes Gruusia kriis, siis võinuks Eesti tänu oma Venemaa tundmisele ning sõnaõigusele Euroopa Liidus palju suuremat rolli mängida. Paraku reageeris Eesti pigem hüsteeriliselt ning konflikti lahendamisel säras hoopis Rootsi välisminister Carl Bildt. Kui siia juurde lisada veel 2007. aasta pronksöö järelmid ning Herman Simmi spiooniskandaal, siis ma kardan, et Eesti on rahvusvaheliselt saavutamas mainet kui kiuslik põngerjas, kes ei tea ise, mida ta tahab, ning õrritab vaid teisi üksteisega kaklema.
Tulemus: Rootsi võit

Majandus
2008. aasta lõpus puhkenud majanduskriisi tõttu ei saa ei Rootsi ega Eesti puhul rääkida kuigi edukast aastast. Eesti kinnisvara- ja tarbimislaenudel põhinev majanduskasv pöördus küll sel aastal negatiivseks, aga Rootsi pangad mängisid laenukraanide lahti- ja kinnikeeramisel esimest viiulit, nii et patust pole puhas kumbki riik. Stockholmi börs langes üle 40%, mis on kõigi aegade suurim kukkumine - ja usutavasti kehtib sama ka Tallinna börsi kohta. Ent võinuks minna veelgi hullemini. Erinevalt Islandist ja Lätist tulid Rootsi ja Eesti majandusraskustega omapäi toime ning ulatasid keerulistel hetkedel oma naabritele isegi abikäe.
Tulemus: viik

Kokkuvõttes jäi maavõistlus seega viiki. 2009. aastalt ootame uusi põnevaid duelle ning mõistagi suuri võite.

Stockholmi (võlts)kuusk

2008-12-29T10:40:00.002+01:00

Kuningalossi lähedal seisab Stockholmi uhkeim jõulukuusk, mis tegelikult on näidis rootsi insener-tehnilistest saavutustest. Kuusk, mis oma 38 meetriga on maailma kõrgeim, koosneb tüvest ning sinna monteeritud 2000 oksast. Kuuse kõrval olevalt infotahvlilt selgub, et oksed on kasvatud soodsates tingimustes, eemal teistest puudest, mis võiksid okste kuju deformeerida. Kaunistuseks on kuusele riputatud 5000 lampi.

See kuusk on juba 1996. aastast jõuluaegset Stockholmi kaunistanud. Esimestel aastatel võitis ta konkurentsitult kaunima kuuse tiitli, kuid seejärel otsustati, et tal ei sobi võistelda, kuna on ikkagi põhimõtteliselt võltskuusk.

Rootsi tiiger

2008-12-18T10:55:00.004+01:00

Rootsi tiiger (vaata pilt, autoriõigus rahvusraamatukogu) ei viita ei tiigrihüppele, ehkki rootslaste arvutilembus on ju ka üldtuntud, ega kiirele majanduskasvule, nagu näiteks räägitakse Aasia tiigritest. Rootsi tiiger pärineb hoopis Teisest maailmasõjast ning põhineb sõnademängul. Nimelt võib En svensk tiger tähendada nii rootsi tiiger kui ka rootslane vaikib. Tiigripildi võttis 1941. aastal kasutusele Riigi Infoamet, mis kutsus selle abil rootslasi ettevaatlikkusele ning vaikimisele kõigest sellest, mis võinuks neutraalset Rootsit sõjas kahjustada. Tiigril oli samuti oluline sümbolne roll, sest ta kehastab tugevat ja julget looma - ehk neid omadusi, mida sõja ajal väga vaja.

Oli see tänu tiigrikampaaniale või muudele asjaoludele, aga Rootsi suutis Teisest maailmasõjast puutumata välja tulla. Vaikimine pole ka tänastele rootslastele sugugi võõras. Kui keegi ühistranspordis kõva häälega lällab, siis saab ta kõigi lähedusesolijate halvakspaneva pilgu osaliseks. Samas tuleb väga harva ette seda, et keegi lärmajat korrale kutsuks või muul moel aktiivselt sekkuks. Isegi kui rootslane ilmselgelt ülekohtu ohvriks satub, reageerib ta reeglina vaid vaikselt protestides. Eestlasele võib see esmapilgul mõjuda väga võõrastavalt, kuid ajaloos tagasi vaadates võib üsna kindlalt väita, et ettevaatlikkus ja vaikimine näivad olevat Rootsit hoidnud. Ehk ka tulevikus.

Koolist Rootsis ja Eestis

2008-12-02T09:23:00.002+01:00

Ehkki mul puudub otseselt isiklik kogemus rootsi koolidega, tundub avalikuses toimuvat debatti jälgides, et erinevus eesti koolisüsteemist on päris suur. Esimene suurim erinevus seisneb hindamises. Eks-sovjetina ei meenu mulle mitte ainult see, et hindeid hakati panema juba esimeses klassis, vaid seegi, et oivikute pildid pandi üles autahvlile. Ja vastupidi: kahemehed jäeti klassi kordama.

Siinmail saavad lapsed esimesed hinded alles 8. klassis. Enne seda antakse neile vaid väga umbmääraseid hinnanguid stiilis Oled tubli või Ole püüdlikum. Eelmiste valimiste ajal tekkis küll tõsisem diskussioon, kas mitte ei peaks hindeid juba 6. klassist panema hakkama. Sellele reageerisid kiiresti nii õpetajad kui ka teised huvigrupid, kelle arvates ei tohiks lastele halbu hindeid panna, sest see halvendab nende enesehinnangut. Ja loogiliselt järeldub sellest, et kuna halbu hindeid panna ei tohi, siis ei saa üldse hindeid panna.

Kriitikud viitavad samas rootslaste järjest halvematele õpitulemustele rahvusvahelises võrdluses. Eriti matemaatikas ja teistes reaalainetes tundub rootsi kooliharidus vähemalt eesti omadele tõsiselt alla jääma. Hilise hindepaneku ja õpitulemuste vahele üksühest seost tõmmata ei saa, ent samas tundub, et need kaks asja on siiski omavahel seotud.

Teisest, minu jaoks veelgi kummalisemast erinevusest, räägiti neil päevil uudistes. Nimelt olevat osa koole lõpetanud kodutööde andmise. Väidetavalt vähendab see õpilastes stressi, mis omakorda aitab kaasa sellele, et koolis olles tõesti õpitakse. Kodu on aga puhkamise, lõõgastumise ja hobidega tegelemise koht. Peab muidugi märkima, et neid koole, mis on kodustest ülesannetest loobutud, on esialgu väga vähe.

Kolmas erinevus puudutab gümnaasiumiprogramme, mida on Rootsis oluliselt rohkem kui Eestis. Kui mina 1990. aastate alguses keskkooli läksin, oli meil valida humanitaar- ja reaalkallaku vahel. Siin tähendab põhikooli lõpp palju tõsisemat valikut vähemalt 17 sunna vahel loodusteadustest meediani ning elektrist hoolekandeni. Sisuliselt ei tehta siinmail vahet kutsekoolidel ja tavalistel gümnaasiumidel, vaid osa kallakuid on pisut praktilisemad. Vähemalt teoreetiliselt peaks olema võimalik suvalise kallaku lõpetanul ka ülikooli pääseda, sest sinna vastuvõtt toimub üleriigiliste testide abil, mis on kõigile samad.

Welcome to (cheap) Estonia!

2008-11-26T10:39:00.003+01:00

Läinud nädalavahetusel avastasin Dagens Nyheteris reklaami, millega kutsutakse rootslasi Eestit avastama. Reklaami vasakpoolse foto all seisab 'Gurmeeõhtusöök Tallinnas', parempoolse all 'Gurmeeõhtusöök Stockholmis'. Pool hinda, kogu maitseelamus! rõhutab reklaami põhitekst.

Iseenesest on mul ikka hea meel, kui Eesti ettevõtted ja valitsusasutused üritavad oma riiki reklaamida, aga natuke võiks ikka pingutada ka – ja tulla millegi loovamaga. See ei ole ühelegi rootslasele uudis, et Eesti on odavam kui Rootsi. Tell me something new! Pealegi pole Eesti enam sugugi nii odav, kui eestlastele meeldiks arvata. Kui hinnaga konkureerima hakata, siis ei saa Eesti näiteks Taimaa vastu (mullu külastas 360 000 rootslast Taimaad, mida on rohkem kui Eestit külastanuid).

Ma leia sellest reklaamist mingit vihjet sellele, et Eestil on huvitav ja maitseüllatusi pakkuv köök, mis võiks rootsi gurmaanides huvi äratada. Kui mitte ainult toidule keskenduda, võiks ära kasutada hiljutist Euroopa Liidu uuringut, mille järgi eestlased vaatavad EL-i liikmete seas kõige lootusrikkamalt tulevikku. Stagneerunud rootslastele võiks annus optimismi hästi mõjuda...

Welcome to optimistic Estonia!

Laulud meid ühendavad

2008-11-21T14:19:00.002+01:00

Paar nädalat tagasi käisin Stockholmi Eesti Segakooriga laululaagris. Sai lauldud, kohvitatud, lobisetud, saunatatud ja mida kõike veel. Nagu mitmepäevastel kooriüritustel sageli juhtub, läks pärast õhtusööki laulmiseks. Läbi võeti nii laulupidude põhirepertuaar kui ka mõned jõululaulud. (Muide, ühe keerulisem jõululauluga toime tulemiseks võtsime appi isegi YouTube, tänu millele lauldi meile õige viis ette.) Väga vahva oli!

Ma ei saa märkimata jätta, et tollel improviseeritud laulmisel tulid välja ka mõned selged erinevused Rootsis üleskasvanud eestlaste ning viimasel kümnel-kahekümnel aastal Eestist siia kolinute vahel. Näiteks Viimse reliikvia (minu jaoks) klassikaks muutunud laule oskas vaid mõni üksik rootsi taustaga eestlane. Samas tekitas meis, post-sovjettides teatavat võõrastust, kui võeti laulda venelaste Kalinka, mida rootsi taustaga inimesed näisid valdavat. Need olid muidugi üksikud erandid. Suures osa laulud meid siiski ühendavad... :-)

Jäätis koju kätte

2008-11-18T21:17:00.003+01:00

Kui ma mõne aasta eest Rootsi tulin, oli üks kõige mõistatuslikumaid tähelepanekuid aeg-ajalt õhtuti tuppa kostev meloodia, mida võib kuulata siit. Esimestel kordadel ei pööranud ma sellele helile erilist tähelepanu, aga kuna ta süstemaatiliselt kordus, siis ärkas mus uudishimu. Pean teatava piinlikkusega tunnistama, et kuivõrd too meloodia kõlas tavaliselt just neljapäeva õhtuti, kahtlustasin mõnda aega, et äkki on tegemist mingi kohaliku spordivõistkonna tunnusmeloodiaga. Elasin toona nimelt ühe staadioni lähedal ning eeldasin, et ju siis peetakse seal just neljapäeviti võistlusi.

Suur oli mu üllatus, kui kord kuulsin seda tuttavaks muutunud heli kodust eemal - ning nägin siis ka selle tegijat. Tegemist oli nimelt väikese veoautoga, mis sõidab õhtuti mööda linna ja mille juht müüb jäätist (vt foto - autoriõigus GT/Scanpix). Meloodia abil antakse piirkonna elanikele teada, et nüüd on auto jõudmas nende maja juurde. Ettevõte, mis seda teenust pakub, sai alguse 40 aastat tagasi ning on nüüdseks laienenud kõikidesse Põhjamaadesse. Ma ise ei ole küll kunagi seda jäätist ostnud. Ja tõttu öeldaa on mul majandusinimesena suhteliselt raske uskuda, et selline teenus võiks kasumlik olla. Aga ju siis on, kui autod aina mööda elurajoone vuravad ning jätkuvalt seda meloodiat tuututavad...

Põhjamaade koostöö

2008-11-05T14:31:00.001+01:00

Käisin eile väga pidulikul seminaril Stockholmi moodsa kunsti muuseumis. Ettevõtete, riigi ja ülikoolide esindajad rääkisid tähtsate nägudega olulistel teemadel. Muuhulgas anti üle ka Põhjamaade ministrite nõukogu auhind parimale väikeettevõttele, mis sattus olema Soomest. Minister pidas kõnet ning väikeettevõtte omanikud võtsid värisevatel kätel vastu diplomi ning lillekimbud.

Et publikule ettevõtet pisut lähemalt tutvustada, olid soomlastest omanikud pannud kokku väikese PowerPointi esitluse. Soomlanna vabandas, et kuna ta rootsi keelt ei oska, siis räägib ta soome keeles, aga et PowerPointi slaididel on tema kõne tõlge rootsi keelde. Mõeldud-tehtud. Paraku selgus, et mingil selematul põhjusel oli tekst slaididelt kui peoga pühitud. Piinlik lugu. IT-imehed ja -naised jooksid ärevate nägudega mööda seminariruumi ning püüdsid päästa, mis päästa annab - ent tulutult.

Viimases hädas astus ette üks naisterahvas, kes oskas nii soome kui ka rootsi keelt ning päästis nii auhinnavõtja kui ka korraldajad delikaatsest olukorrast, tõlkides tema kõne rootsi keelde. Iroonia seisnes selles, et naine oli mustanahaline ning et isegi minu kõrv tabas selgelt ära, et ei rootsi ega soome keel polnud tema jaoks emakeel.

Täna, kui äsja on selgunud, et USA järgmine president on Barack Obama, tundub tõesti, et ilma mustanahalisteta jääks maailm (ja isegi põhjamaad) seisma...

Druttenit mäletate?

2008-11-03T10:13:00.006+01:00

Enamik mu rootslastest eakaaslasi on kasvanud üles teadmata suurt midagi Ida-Euroopast. Geograafiaõpikutes oli ida kohal suur hall laik, millele kirjutatud Sovjetunionen. Ega nad sellest hallist laigust eriti muud ei teadnud, kui et seal elavad kommunistid ja muud venelased. Rootslaste pilk oli suunatud läände - ning lapsedki kasvasid üles vaadates "Tom & Jerryt", samal ajal kui mina ja mu eakaaslased mäletavad suurepäraselt multikaid "Must ja valge koer" ning "Siil udus".

Ülalöeldut arvesse võttes oli suur mu üllatus, kui üks mu siinne sõber ümises "Potsataja ja Gena" tunnusmuusikat. Ma ei saanud jätta küsimata, mis moel ta seda pala teab. Ja siis selguski, et Rootsis näidati ka seda nõukogude multikat päris aktiivselt. Ainult et Tsheburashka olid nad nimetanud ümber Drutteniks. Ja Genat hääldatakse siin ka Jena. Vat siis mille poolest eestlaste ja rootslaste lapsepõlv võib sarnaneda.

Pimeduse aeg

2008-11-02T17:15:00.003+01:00

Eelmisel nädalvahetusel keerati Euroopas kellad tund aega tagasi ning võib vist üsna kindlalt öelda, et sellega algas aasta pimedaim aeg. Siin Stockholmis läheb päike praegu looja umbes kella 16 paiku, Põhja-Rootsis Luleås aga juba kella 15 aegu. Ja on alles novembri algus.

Rootslastel, nagu ilmselt kõigil põhjamaalastel, on valguse ja pimedusega kuidagi eriline suhe. Eilsel hingedepäeval käisid paljud neist surnuaial ja süütasid seal küünla - justkui selle pimeda aja alguse tähistamiseks. Stockholmi metsakalmistul, mis muide kuulub sarnaselt Tallinna vanalinnaga Unesco maailma kultuuripärandi nimistusse, põlesid päikeseloojangul tuhanded küünlad (vt fotod).

Ka rootsi kodudes näeb väikesi valgusallikaid nüüd sügise saabudes aina enam. Jalutage mööda suvalist rootsi linna ning kiigake akendesse sisse. Kindlasti leiate neidki, kellel laes üüratu lühter, aga enamik rootslasi näib eelistavat paljusid väikesi lampe, mis loovad hubase tunde. Pimeduses on rootslaste jaoks mingi maagia, millest paljud (eriti lõunapoolt pärit) välismaalased aru ei saa.

Eestlasele ei ole pimedus meie geograafilist asendit arvestades sedavõrd võõras, kuid minulgi võttis siinse hämarusega harjumine päris palju aega. Ja mis seal salata, osale rootslastest mõjub siinne pimedus ka üsna halvasti. Sügisdepressiooniga võitlemiseks kasutatakse siinmail valgusteraapiat, mis seisneb selles, et patsient peab viibima 1-2 tundi päevas eredas valguses. (Peab muidugi lisama, et selle meetodi teaduslikkuses võib kahelda.)

Pimeda aja ametliku lõpuni, see tähendab kevadise kellakeeramiseni jääb veel 147 päeva.

Ikea 50!

2008-10-28T10:53:00.003+01:00

Täna täpselt 50 aastat tagasi avas Rootsi üks tuntumaid kaubamärke IKEA oma esimese kaubamaja Lõuna-Rootsis Älmhultis, kus Ingvar Kamprad viisteist aastat varem firmale aluse pani. IKEA loomise hetkel oli Kamprad, kelle initsiaalid annavad firma esimesed kaks tähte, vaid 17-aastane.

Tänaseks on IKEA rootslaste jaoks tõeline institutsioon. Perekonna veedavad nädalavahetusi IKEA kaubamajades mööblit silmitsedes-ostes, sest hinnatase on selline, et ostmata poest lahkuda tundub rumalus. Välismaal resideeruvad rootslased peavad IKEAt pooleldi saatkonnaks, kus aeg-ajalt lihapalle ja lõhet söömas käia. Paljude toodete nimed on senini rootsikeelsed ja võib vaid aimata, milliseid raskusi valmistab välismaalastele tootenimede nagu Äpplarö ja Skärpt hääldamine. Rootslaste eneseuhkust tõstab ka asjaolu, et IKEA kataloog on piibli järel maailma suurima trükiarvuga trükiste hulgas teisel kohal.

Kõige postiivse kõrval ei saa paraku märkimata jätta ka mõningaid küsimusi tekitavaid fakte. Nii näiteks on IKEA rahandustulemus väga hästi hoitud saladus. IKEA nime ja kontsepti omanik Inter Ikea Systems on registreeritud maksuparadiisis Hollandi Antillidel, mille vahendusel perekond Kamprad oma miljarditesse ulatuvaid tulusid kenasti maksuametitest kõrvale suunab. Ingvar Kamprad ise olevat aga tõeline ihnur, kes sõitvat ringi 15-aasta vanuse Volvoga ning kasutavat lendamiseks odavlennufirmasid.

Kui Lennart Meri veel elaks

2008-10-24T10:15:00.002+02:00

Üks meeldejäävamaid lugusid Lennart Meri tempudest Eesti presidendina on ilmselt see, kuidas ta kamandas teda Tallinna lennujaamas oodanud ajakirjanikud lennujaama kempsu ning pidas seal seejärel pressikonverentsi. Nükke eesmärk oli tõmmata tähelepanu lennujaama väga viletsale seisule - ning eriti tualettidele, mille kohta isegi see elegantne sõna oli tollal sulaselge liialdus. Ei läinudki väga kaua aega mööda, kui lennujaamas tehti korralik remont ning tualette võib tõesti tualettideks kutsuda. Ning tagatipuks antakse kevadel lennujaamale veel Lennart Meri nimigi.

Kui Lennart Meri veel elaks, siis soovitaks ma tal järgmisel korral kutsuda ajakirjanikud Tallinna lennujaama ootesaali kohvikusse. Remonti selle ruumid ei vaja, küll aga vajaks tõsist renoveerimist sealne teeninduskultuur, mille aina halvenev maine ulatub välismaale, nagu ma Eestist naasvatelt tuttavatelt kuulen. Väidetavalt elab kohvikut pidav firma umbes 45% marginaali ja lennujaama juhtkonna soosingu juures nagu kuninga kass. Ehk oleks aeg saata neiud-teenindajad mõnele klienditeeninduskursusele ja tõsta nende palka? Eesti peamise õhuvärava - ning küllap kogu Eesti - mainele tuleks see väga kasuks.

It's showbiz, darling!

2008-10-16T15:37:00.002+02:00

Ilmselt poleks maailmas riiki, mille telekanalites ei jookseks reality showsid, kus inimesed tänavalt võistlevad plaadilepingu, modellikarjääri või lihtsalt suure summa raha pärast. Kellestki saab automaatselt staar ning ülejäänud peavad leppima kaotusega. Kogemus näitab paraku, et enamik selliste teleshoude võitjatest vajub küll üsna kiiresti unustusevarju, kuid see pisiasi ei paista vähendavat saadete populaarsust.

Showbiz on murdnud end teleekraanilt ka tööturule. Näiteks hiljuti Stockholmis avatud Clarioni hotell kasutas uute töötajate leidmisel Iidoli (tuntud ka Eesti otsib superstaari nime all) mudelit, kus kandidaatidel paluti ennast zhürii ees kahe minuti jooksul tutvustada. 500 tööotsijat sai võimaluse enesest esmamulje jätta. Veegi populaarsemaks - ning superstaarilikumaks - osutus tehnoloogiakonsultantide ÅF personalikonkurss. Nimelt seadis firma üles lehekülje www.welcometothewall.com ning kutsus arvutihuvilisi end leheküljele sisse häkkima. Kokku proovis kätt 12 000 inimest, 1 400 said ülesandega hakkama ning 5 tükki võeti ka tööle. Mõnega neist on siinses pressis isegi intervjuud ilmunud - ju siis on tegemist tõelist superstaaridega.

Neil ärevatel aegadel...

2008-10-13T20:40:00.002+02:00

Sain täna järgmise meili, mille nüüd eestikeelsena Svenssonbladeti lugejatele edastan:

"Kui ostsid umbes kolme aasta eest 100 000 krooni eest Ericssoni aktsiaid, siis nüüdseks on need väärt umbes 4600 krooni.

Kui ostsid seevastu telekomi aktsiaid, näiteks Song Networks, on sinu 100 000 kroonist alles 791 krooni.

Kui sa kolm aastat tagasi tark ja läksid Systembolagetisse [svenssonimaa alkoholimonopol] ning ostsid 100 000 krooni eest õlut, oli sul kindlasti mõnda aega päris lõbus. Ning kui sa need pudelid täna taarakogumispunkti viid, siis saad tagasi 6741 krooni."

Järeldused võib igaüks ise teha. :-)

Kuidas Rootsi meedia Swedbanki põhja laseb

2008-10-02T09:00:00.004+02:00

Nüüd on juba kolmel õhtul järjest SVT uudistesaated sisaldanud reportaazhi Swedbankist, millel on ajakirjanike arvates läheb õige haprasti. Ühel õhtul näiteks üritasid reporterid panga kundedelt välja pressida, kas nad ikka võtavad oma raha välja ja kas nad ikka tunnevad muret tuleviku ees. Kordamata ei jäeta sedagi, kui paljud oma konto Swedbankis on viimasel ajal sulgenud (10% rohkem kui mullu septembris). On tõesti ime, kui Swedbank ajakirjanduse survele vastu peab, ehkki nii keskpanga kui ka finantsinspektsiooni spetsid kinnitavad kui ühest suust, et paanikaks pole hetkel põhjust.

Ilmselt tuleks siinkohal märkida, et Swedbanki image Rootsis ja Eestis on kardinaalselt erinev. Eestis seostub Hansapank-Swedbank eelkõige eduka ning dünaamilise organisatsioonina, Eesti majanduse (kunagise) lipulaevana. Siinpool Läänemerd on Swedbankil kunagise hoiukassa mekk man ja sestap õnnestub meedial Rootsis kergema vaevaga Swedbanki aadressil paanikat tekitada.

Eilses saates võeti jutuks ka Baltikumi ja eriti Eesti majandus, sest Swedbank ja SEB valitsevad 80% Eesti laenuturust. Ilmselt on vähe neid, kes poleks viimastel nädalatel märganud uudiseid sellest, kuidas valitsused on raskustesse sattunud panku üle võtnud või neid rahasüstidega toetanud. Paratamatult tekitab see küsimuse, mis saab siis, kui Eesti satub sellisesse finantskriisi, et riik peaks majanduse päästmiseks sekkuma. Aga et milline riik siis? Rootsi või Eesti? Eilsetes uudistes anti teada, et Balti riikide ja Rootsi keskpangad on allkirjastanud memorandumi, mille sisuks olevat lühidalt see, et Swedbankil ja SEB-l lastakse ärevatel aegadel omapäi toime tulla. Ainult äärmise kriisi korral sekkuvat keskpangad ühiselt.

Märkimata ei saa jätta ka seda, et eilses saates andis intervjuu Eesti Panga nõukogu esimees Jaan Männik. Saatuse irooniana tegi ta seda puhtas rootsi keeles (mis pole tegelikult üllatav, arvestades, et ta on Rootsis üles kasvanud). Iroonia lihtsalt selles, et nagu Svenssonbladet juba varem on kirjutanud, siis langetatakse Eesti majanduse kaalukaimad otsused tänapäeval Stockholmis. Ja sestap on ju asjaolu, et Eesti Panga nõukogu esimees võib käia Rootsis vaibal aru andmas, pragmaatiline, ent ometi väga kõnekas.

Doktoripromotsioon

2008-09-27T11:30:00.003+02:00

Ma ei kasuta Svenssonbladetit kuigi sageli isiklike uudiste edastamiseks, aga täna saab olema erandit kinnitav reegel. Eilse õhtuga võin nimelt viis aastat tagasi alanud doktorantuurile lõplikult joone alla tõmmata, sest Stockholmi raekojas promoveeriti uusi doktoreid, sealhulgas siis ka mind.

Uutele doktoritele pandi pähe loorberipärg või doktorikaabu (viimast vaid juuradoktoritele) ning anti kätte nende ladinakeelsed diplomid. Lisaks umbes 200 Stockholmi Ülikooli juures doktoritöö kaitsnule promoveeriti ka mõned audoktorid ning juubelidoktorid. Audoktoriks sai muuhulgas ABBA põhiline laulukirjutaja Benny Andersson, kelle loodud muusikat sel õhtul rohkem kui ükskord esitati. Juubelidoktori tiitli said need, kes kaitsnud doktori pool sajandit tagasi. Tseremooniale järgnes bankett ning tants varaste hommikutundideni. Pilte võib alates oktoobri keskpaigast vaadata siit.

Minu jaoks oli ekstrameeldiv see, et kui ma siin viis aastat tagasi alustasin, korraldas Stockholmi linn raekojas vastuvõtu välismaistele teadlastele ning doktorandidele. Mitu mu lähimat sõpra, kes minuga samal ajal Stockholmis doktorikraadi poole püüdlema asusid, osalesid nii tollel vastuvõtul viis aastat tagasi kui ka eilsel promotsioonil. Ring on täis.

Mis saab edasi? Ma ise olen juba ligi kuu aega pendeldanud Stockholmi ja Uppsala vahet, sest olen seal post-docina ametis. Projekt kuulub minu vana armastuse - logistika - valda ning on päris huvitav. Nii et esialgu jään sinna ilmselt püsima, ehkki hinge kribib rahutus ja soov (vähemalt vahepeal) midagi väljaspool akadeemilist maailma teha. Eks näis, mis tulevik toob. I'll keep you posted! :-)

Teha head

2008-09-25T13:44:00.002+02:00

Ma pean piinlikkusega tunnistama, et mulle on rootslased jätnud üsna ihne mulje. Heategevusest rääkides tuuakse ju sageli esile USA, mitte Euroopa riigid. Osalt on see mõistetav, sest Ameerikas on maksud Euroopast keskeltläbi mõnevõrra madalamad ning sestap on heategevusel täita roll, mis Euroopas on eelkõige valitsuse kanda. Rootsi peaks selles osas eriti ekstreemne näide olema, sest siinsed maskud on ühed maailma kõrgeimad. (Tõsi, mõne aasta eest läks Taani meist oma maksukoormusega mööda. Haa!) Teisisõnu peaks siinsed annetajad kitsid olema ning ka abivajajad ei peaks sedavõrd annetustest sõltuma kui mujal.

Aga tuleb välja, et keskmine rootslane annetas mullu 550 SEKi ehk ligemalt 1000 Eesti krooni. Suurimateks annetuste vastuvõtjateks on Vähifond ja Päästke Lapsed. Esikümnesse mahuvad veel muuhulgas Unicef, Punane Rist, SOS-lastekülad ning Maailma Looduse Fond. Rootsi kirik on üks väheseid suuri annetuste vastuvõtjaid, kellele kingitud summad on üle-eelmise aastaga võrreldes langenud. Asja juures on märkimisväärne seegi, et erinevalt paljudest teistest riikidest ei luba Rootsi maksuseadused annetusi tuludest maha arvata.

Kui kasumlik oled Sina?

2008-09-14T13:55:00.004+02:00

Eestis käiva kuludekärpimise ja eelarvetralli taustal on sobilik meenutada, et ka Rootsis on majandus umbes samamoodi käitunud kui Eestis. Kiire ning stabiilne majanduskasv läbi 1950.-1970. aastatel näis pöördumatuna, kui 1970. lõpus ja 1980. aastate alguses korraga sissetulekud mitu aastat järjest langesid.

Peter Tillberg on selle ajastu vaimu tabanud oma maalis "Blir du lönsam, lille vän?" ehk "Saad sa olema kasumlik, väike sõber?". Mulle seni veel ebaselgetel põhjustel näib see rootslaste jaoks olema sama tuntud kui eestlastele Ants Laikmaa portreed. Jääme ootama ühiskonnakriitilisi töid eesti kunstnikelt. Inspiratsiooniallikaid peaks hetkel jätkuma...

Viis aastat hiljem

2008-08-17T14:02:00.005+02:00

Täna viis aastat tagasi tulin Rootsi doktorantuuri. 17. august 2003 oli nagu tänagi pühapäev, kui ma Regina Balticaga Stockholmi sadamasse saabusin. Ma olen liiga laisk, et järjekindlalt päevikut pidada (nagu ka selle veebipäeviku ebaregulaarsusest võib järeldada), ent esimesel paaril Stockholmis veedetud päeval kribasin siiski üles mõned kiired esmamuljed. Mõned katked neist:

"Laevale tuli mulle vastu üks mu kooli doktorante Fredrik. Selline pikk, blond, parajalt priske rootslane. Istutasin ennast tema Volvosse - kuhu mujale - ja sõitsime Fredriku tüdrukut peale võtma. /.../ Tütarlapse nimi oli Vicky, ema poolt eestlane, aga eesti keelt ta ei oska. /.../ Sõitsime kolmekesi kuningalossi lähedale ja sõime hommikust. Fredrik võttis prae, mina tellisin omale singi-juustu võileiva, mis maksis 25 SEKi. Eestis võiks selline asi maksta umbes 10-15 EEKi ehk siis 6-9 SEKi. /.../ Vicky küsis, kas keegi on mulle kunagi öelnud, et ma sarnane näitleja Edward Nortoniga (Fightclub). Ei, seni ei olnud seda mulle öeldud. Teet Margna ja Venno Loosaarega on mind küll sugulaseks peetud, aga rootslased neid kahte ju ei tea."

"Eilne päev oli tegelikult päris lahe, sain suure hulga siinsete doktorantidega tuttavaks. Ja rea olulisi näpunäiteid. /.../ Majanduses tuleb kursustega koguda 80 punkti, mitte 60 nagu muudes distsipliinides. See on tegelikult päris suur küsimus ja eeldab väga head rootsi keele oskust, sest Stockholmi ülikoolis on paljud kursused rootsikeelsed. /.../ Mul on veel väga kõvasti vaja pingutada, aga ma loodan, et aasta pärast räägin rootsi keelt enam-vähem vabalt."

"Põrandale oli keegi nätsu jätnud, avastasin selle alles siis, kui sinna sisse olin astunud. Mul on köögikapis umbes 10 lusikat ja kahvlit ning umbes 8 nuga, millest 5 on täiesti kummalised (ülilühikese tera ja pika käepidemega - kes küll selliseid ostab)."

Viis aastat hiljem on Fredrik endiselt doktorant, Rootsi hinnatase ei valmista mulle enam ammu mingit shokki, sest Eesti oma on vahepeal megakiiresti tõusnud. Rootsi keelt valdan vabalt, võin vist üsna kelkimata öelda ning ühikas, mille põrandal ma nätsu sisse astusin, olen ammu ära kolinud. Ja nugade kollektsioon on ka hoopis teine... :-)

Sõnavabadus

2008-08-14T16:24:00.003+02:00

Viimase Economisti juhtkiri ei haaku küll otseselt Svenssonbladeti tavaliste teemadega, kuid on minu meelest ometi väga terane ning mõjub värskendavalt sõnavabadusega seotud debatti, mis Eestis toimub. Juhtkiri on pühendatud Aleksander Solzhenitsenile ning tema julgusele "võimule tõde öelda", nagu on ka juhtkirja pealkiri. Suur osa tekstist on pühendatud sellele, kuidas olid lood sõnavabadusega N. Liidus - ja seda ei ole mul ilmselt mõtet ümber jutustada, sest seda teavad kõik eestlased piisavalt hästi.

Huvitavaks läheb aga siis, kui teemaks võetakse demokraatlik ühiskond ning sealne vabadus öelda, mida süda lustib. "Poliitiline korrektsus ja akadeemiline ülespetsialiseerumine on tõesti kahjustanud meediakajastuste ning ülikoolides õpetatava kvaliteeti. Kuid /suurimaks/ kurjajuureks on väidetavalt külluse probleem. Autoritaarsed paigad soosivad tunnustatud intellektuaalide klassi, kelle väljaütlemisi kuulatakse tähelepanelikult ja kontrollitakse põhjalikult. Demokraatiad /seevastu/ toodavad kakofooniat, milles iga hääl kurdab, et tema ülioluline sõnum upub lobameres."

Eestlastele on poliitiline korrektsus (ja ka akadeemiline ülespetsialiseerumine - aga see on pikem teema) küllalt uus ning tundub kohati üsna kummaline. Mõelgem kasvõi selle diskussiooni peale, mis on seotud sõna "neeger" kasutamisega. Rootsis, sarnaselt Eestiga, puudub koloniaalne minevik, ent ometi nimetati siinmail "neegripallid" mõne aja eest ümber "shokolaadipallideks".

Samas pole Eesti vist veel jõudnud ka sellesse punkti, kus inimesed tüdinevad info küllusest ning arvamuste paljususest ja otsivad varju nö intellektuaalide klassi seisukohtadest. Näiteks ajaleheartiklite kommenteerimine internetis on just selle lobamere väljendus, millest The Economist kirjutab. Mõnes mõttes on kahju, et eestlased on demokraatliku lobamere idee sedavõrd kiiresti omaks võtnud. Viimasel ajal on näiteks ilmunud paar päris head kriitilist artiklit Eesti majanduspoliitika kohta, mille autoriteks ülikoolide õppejõud ja teadlased (vt näiteks siia). Kui kommentaare lugeda, siis jääb mulje, et need õppejõud ja teadlased - ehk osa Eesti intellektuaalsest eliidist - on üks paras idioodikari. Kriitiline mõtlemine on kahtlemata hea omadus, ent isiklikul plaanil internetis lahmimine suurendab ju ainult lobamerd. Rootsis pole internetikommentaarid veel sedavõrd populaarseks muutunud kui Eestis. Mõned väljaanded lasevad lugejail oma kommentaarid artikli juurde jätta, aga tundub, et rootslaste taktitunne ei luba neil täiesti lõdva randmega lahmida...

080808

2008-08-08T10:16:00.002+02:00

Täna on see maagiline kuupäev: 080808. Hiinlastele on kaheksa õnnenumber, rootslastele seostub null-kaheksa aga eelkõige Stockholmiga. Kuna Svenssonimaa pealinna telefonide suunakood on just 08, siis kutsuvad maakad stockholmlasigi aeg-ajalt null-kaheksateks. Pealinlastena ei lase me end sellest muidugi segada, vaid tähistame tänast päeva suure festivaliga Go08. Juba hommik algas sellega, et metroojaamades jagati 8-kujulisi kringleid. Tantsu ja tralli jätkub kogu päevaks. :-)

Tugitoolisportlase paradiis

2008-08-07T10:24:00.003+02:00

Homme algavad Pekingis olümpiamängud. Rootslased, nagu palju teisedki rahvad, naelutavad ennast järgmiseks kaheks nädalaks teleka ette ning loodavad oma sportlastelt medalisadu. Ma ei hakka prognoosima, kui palju medaleid Rootsi võiks võita, vaid kirjutan hoopis sellest, mis mind tugitoolisportlasena Rootsis on üllatanud. Nimelt, alade erinev populaarsus Eestis ja Rootsis. Võiks ju arvata, et kuna nende riikide kliima ja elanike temperament on üsna sarnased, siis peaksid nad ka sportlikus mõttes küllalt lähedased olema. Ja suures osas ongi ju. Näiteks kergejõustik, ujumine, murdmaa suusatamine ning igasugused võistkondlikud pallimängud võtavad suure osa teleajast nii siin- kui sealpool Läänemerd. Aga on ka mõned alad, mis näivad Rootsis olema hoopis tähtsamad kui Eestis:

golf - ärge imestage, kui kõige tavalisem svensson teilt varsti pärast tutvumist küsib, mis handicap teil on, või räägib teile oma viimasest birdie'st. Kui paljudes teistes riikides on golf elitaarne pensionäride spordiala, siis siin on klubimaksud väikesed ning ka väljakuid jagub igasse maanurka. Osalt on golfi populaarsuses süüdi ka ilmselt Annika Sörenstam - üks maailma edukamaid naisgolfimängijaid, kes on pärit Rootsist. Muide, Tiger Woods on ka abielus rootslannaga.

jäähoki - talvehooajal ei möödu päevagi, kui mõne rootslase saavutustest NHL'is ei räägitaks-kirjutataks. Müstiline on seegi, et kõik Eesti lähimad naaberriigid (Soome, Venemaa, Läti ja Rootsi) on osalenud viimastel suurtel hokimeistrivõistlustel. Aga Eesti????

ratsasport - rootslaste shansid sel alal medalini jõuda on OM-l suhteliselt kesised. Ometi näitavad telekanalid peaaegu iga päev erinevatest võistlustest. Tõsi mis tõsi, sageli on tegemist hobuste võidukihutamise ning sellega seotud õnnemängudega, ent ometi on üllatav, kui palju hobuseid spordisaadetes näha võib.

Lemmikuim laul

2008-08-06T11:46:00.002+02:00

Rootsi raadio eetris on juba 46 aastat kõlanud saade Svensktoppen ehk Rootsi topp. Edetabel koosneb eranditult rootsi muusikast ning selle hääletamises võivad osaleda kõik huvilised. Teaduslikkuse huvides püüab Rootsi raadio aga tagada, et esindatud oleksid kõik vanusegrupid (16.-79. eluaastani). Nii et demokraatia ennekõike, erinevalt teistest edetabelitest, kus raha otsustab suuremal või vähemalt määral kõik.

Kui sellest edetabelist lähtuda, siis on rootslaste kõigem suurem lemmiklaul läbi aastate olnud Benny Anderssoni orkestri ja Helen Sjöholmi esitatud "Du är min man" (Sa oled mu mees), mis on hetkel olnud tabelis 213 nädalat ehk pisut üle nelja aasta!!! ABBAl ei ole edetabelis kuigi hästi läinud, sest kuni 2003. aastani pidid kõik lood olema rootsi keeles. ABBA teatavasti laulis oma palad kuulsaks inglise keeles.

Võtan tööle koristaja

2008-08-05T09:10:00.004+02:00

Vaevalt leidub inimest, kes julgeks väita, et talle koristamine meeldib. Ent rootslased on koristamisvaenulikkuse minu jaoks uuele tasemele viinud. Näiteks ei valmista neile vähimaidki südametunnistusepiinu pärast pargis pikniku pidamist kõik oma praht sinna vedelema jätta. Üks mu kolleege, kellega ma sageli koos ülikooli sööklas lõunat söön, ei vii KUNAGI oma nõusid-kandikut ära. "Selle raha eest võivad söökla töötajad ennast ise liigutada," ütleb ta nipsakalt, kui ma talle nõude äraviimise kohustust meenutan. Oma esimest kontorit jagasin ma siin riigis kuue rootslannaga, kelle jaoks osutus ületamatuks raskuseks oma kohvitass 15 meetri kaugusele kööki viia ning nõudepesumasinasse panna.

Rootslastele (loe: valgetele inimestele) on koristamine sedavõrd vastumeelne, et see töö jäetakse meeleldi lõuna-ameerika ja ida-euroopa päritolu immigrantidele. Vähemalt selles koristusfirmas, kelle töötajad ülikooli puhtuse eest hoolt kannavad, ei tööta vist ühtegi pärisrootslast. Kord mingi irooniapuhangu ajel rääkisin ühele oma rootslasest tuttavale surmtõsiselt, et selles pole midagi imelikku, et just ida-eurooplased on paljudes koristusfirmades tööl, sest neil on selle töö jaoks vastavad füsioloogilised eeldused... Kusjuures see rootslane jäi mind alguses uskuma ning ma pidin pärast kõvasti vaeva nägema veenmaks teda selles, et olin nalja teinud...

Üks meie valitsuse populaarsemaid otsuseid puudutab muide ka koristamist: nimelt lihtsustati hiljuti "koduste teenuste" (hushållsnära tjänster) maksustamist ning vähendati ühtlasi maksukoormust. Nii et kui majandusraskused sunnivad eestlast välismaale tööd otsima minema, julgen soovitada Rootsi koristussektorit. Siin jätkub tööd ja leiba ning keeleoskust ka ei nõuta!!!!

Kümnest kümneni

2008-07-19T09:16:00.002+02:00

Teisipäeva hommikul, pisut enne kella kümmet asetab üks vana mees ühe väikese Eesti asula toidupoes õllepudeli ostukorvi. Kassani jõudnud, kuuleb ta aga noorukeselt müüjannalt, et enne kella kümmet hommikul talle märjukest ei müüda. Mees üritab nalja teha, et sel moel müüjat meelt muutma panna, ent too vastab raudse järjekindlusega, et ta ei saa midagi teha, sest kassaarvuti ei lase tal enne kella 10 hommikul napsi müüa. Postimehe veebiküsitlus viitab, et umbes pooled eestlastest ei pea alkoholi müügi aja piiramist mõistlikuks, millest järeldub, et teist sama palju arvab, et kuidagi võiks alkoholi kättesaadavust siiski kontrollida.

Rootsis on juba üle poole sajandi alkoholi müük riigi kontrolli all ning toimub vaid läbi monopoolse Systembolageti. Muuhulgas tähedab see, et näiteks pühapäeval Rootsis alkoholi ei müüda ning laupäeval sulgevad poed (kui nad üldse lahti on) uksed kella 15 paiku. Ühtekokku on Rootsis 930 alkoholi müüvat kauplust. Tegin kiire otsingu Eesti kohta: telemedia telefonikataloogis on 272 firmat või kauplust, mille tegevusalaks alkohoolsed joogid. Ehk kui arvestada rahvaarvu erinevust, siis on ainuüksi alkoholi müügile spetsialiseerunud kauplusi tuhande elaniku kohta Eestis topelt nii palju kui Rootsis. Lisaks veel kõik supermarketid ja külapoed, mis januseid eestlasi teenindavad.

Systembolagetil pole viimasel ajal kuigi hästi läinud. Seetõttu üritavad nad erinevate kampaaniate abil veenda ja vahel ka hirmutada valijaid ning poliitikuid, mis juhtuks siis, kui monopol kaotataks. Haigused, surmad, õnnetused, sõltuvused jms tabaksid Svenssonitemaad tohutus ulatuses. Minu isiklik kogemus ütleb, et rootslased suudavad ennast suuremate pidude ning tähtpäevade ajal hoolimata alkoholi piiratud kättesaadavusest ikkagi tõsiselt lampi juua. Nii et ainus, mida alkoholi müügi piiramine kindlasti kaasa on toonud, on oskus alkoholi oste planeerida: ootamatult saabuvate külaliste või janu tarbeks on keskmisel rootslasel baarikapis seega tõeliselt muljetavaldav valik erinevaid napse. Elame näeme, mis mõju Eestis kehtima hakanud piirangud kaasa toovad. Terviseks!

Mamma Mia!

2008-07-14T08:03:00.002+02:00

Läinud reedel esilinastus Rootsis film-muusikal "Mamma Mia!", mis põhineb ABBA lauludel. Muusikalina on see teos juba väga tuntud, sest seda on mängitud kõikides maailmajagudes peale Lõuna-Ameerika, kokku 170 linnas (sh ka Tallinnas). Kokku muusikali näinud 30 miljonit inimest, kes ühtekokku toonud korraldajatele-omanikele sisse 20 miljardit Eesti krooni.

Nüüd on siis kord filmi käes, kus ABBA tuntumaid palu esitavad teiste hulgas Meryl Streep, Pierce Brosnan ja Colin Firth. Vähemalt esimene neist tuleb laulmisega ka suurepäraselt toime, teiste kohta ma seda nii kindlalt ei väidaks. Rootsi kriitikud on staaride lauluoskuse suhtes küllalt malbed, aga eks igaüks võib minna seda filmi ju alates reedest ka Eestis vaatama ning oma arvamuse kujundada.

Üle-eelmisel nädalal toimus Stockholmis ka muuhulgas gaalaesilinastus, kus osalesid kõik suuremad filmis osalevad staarid. Ka ABBA liikmed olid kohal, ent vältisid edukalt üksteise kõrval seismist. Väidetavalt ei ole ABBA liimed avalikkuse ees juba 22 aastat ühiselt kohtunud, nii et fotograafid põlevad huvist Agneta, Björn, Benny ja Anni-Frid koos jäädvustada. Paljud ilmselt ei tea, et ABBA liikmed moodustasid omal ajal kaks (abielu)paari ning paljud ABBA lauludki räägivad nende endi elust.

Igal juhul soovitan muusikalisõpradel "Mamma Mia!"-t vaatama minna: luban, et saate mõnusa suvise elamuse. Kusjuures tähelepanelikud vaatajad leiavad filmist ka Benny ja Björni mängimas väikesi kõrvalosi.

Välkommen till Sverige!

2008-07-09T07:13:00.003+02:00

Reedene pärastlõuna suvises Stockholmis. Kuningalossi kõrval asuvas parklas seisab 5 bussi: üks Ungarist, üks Saksamaalt ja kolm Venemaalt. Läbi vanalinna jalutades kuuleb rootsi, saksa ja soome keele kõrval järjest enam vene ning hiina keelt. Trend on ilmne: Eesti idanaabrid on avastanud Stockholmi. Arvuliselt käib vene turiste Rootsis küll veel vähem kui sakslasi või norralasi, ent viimastel andmetel kulutab keskmine vene turist Stockholmis rohkem kui keskmine ameeriklane või britt. Alates eelmisest aastast annavad just venelased turistide hulgast Rootsi kaubandusele suurima hoo. Enamasti ostavad nad siin riideid, mis olevat tunduvalt odavamad kui kodumaal. Samas tundub see siiski suhteliselt kummaline, sest Rootsi pole teiste Euroopa riikidega võrreldes kindlasti mitte odav maa. Aga ju siis tunnevad vene turistid ennast siin piisavalt koduselt, et nad just Stockholmile tormi jooksevad.

Mõned kiired soovitused neile, kes ka lähiajal plaanivad Stockholmi külastada:

Kõige ülehinnatum vaatamisväärsus: kuningaloss ja vahtkonnavahetus

Kõige paremini hoitud saladus: Södermalm, vaated Söder Mälarstrandilt

Ootamatuim kohvik: Panorama Kulturhuseti katusekorrusel
Mõnusaim jalutuskäik: Norr Mälarstrand (suvel), Årstabrost Eriksdalsbadetini (talvel)

Parim poodlemine: Skärholmen Centrum (+ Kungens Kurva)

Alternatiivne poodlemine: Street disainiturg Hornstulls Strandil

Kõige tõenäolisem paik kohata eestlasi: Drottninggatan

Stockholmi vastus Viru tänavale: Västerlånggatan

Parim muuseum: Vasamuseet

Oodatuim kultuurisündmus: Parkteater - tasuta näidendid ja tantsuetendused kogu linnas

Koht, kus näha ja olla nähtav: Stureplan

Roosad ja rohelised autod

2008-07-08T09:46:00.003+02:00

Eelmisel laupäeval avati Stockholmis esimene elektriautode laadimise tankla (vt foto, allikas ja kopirait www.dn.se). Linnavõimud prognoosivad, et keskkonnanõuete karmistumise ja autoomanike suurema keskkonnateadlikkuse tõttu kasvab järgmise kümnekonna aasta jooksul elektriautode ja hübriidautode arv järsult. Hübriidautode all mõeldakse sedasorti liikureid, mida saab tankida nii elektri kui ka näiteks etanooliga.

Stockholmi ambitsioon on muutuda üheks maailma juhtivaks linnaks just elektriautode soosimise alal. Hetkel annab linna elektriautod küll kaheksa käe sõrmedel üles lugeda, aga kui tankimisvõimalused avarduvad, siis ehk tuleb ka autosid juurde, loodavad linnavõimud. Linlaste suhtumine elektriautodesse olevat väga soosiv: ühe uuringu järgi nõustuvat 68% elanikest, et kesklinn võikski jääda vaid elektriautodele.

Üldse on 'roheliste' sõidukite teema Rootsis praegu väga kuum: juba mõnda aega maksab riik nö keskkonnaautode ostjatele 10 000 SEKi autohinnast tagasi, samuti on keskkonnaautod vabastatud Stockholmi ummikumaksust. Majandusminister räägib neil päevil sageli uutest maksuvabastustest (ja mõnede olemasolevate kaotamisest).

Selle kõige taustal tundub Eesti väga ajast mahajäänud: paari kuu eest panid ju sotsid ette maksustada luksusautod, ent see 'roosa automaks' sai hävitava hinnangu nii teistelt poliitikutelt kui ka autoomanikest valijatelt. Väidetavalt on Eesti Leedu kõrval ainus Euroopa Liidu liikmesriik, kus sedasorti maksu ei eksisteeri. Ent paistab, et võimalus omada head 'lääne' autot on endiselt liiga uus ja ahvatlev, et (isegi vaid) luksusautode maksustamisest Eestis asja võiks saada.

Krokodillidest ja ametnikest

2008-07-03T09:58:00.002+02:00

Eesti Ekspress kirjutab, et järgmisel aastal läheb avalikus sektoriks "jõhkraks" koondamiseks, et riigieelarve kuidagigi tasakaalu saada. Kärpimiskomisjon ehk krokodillid, nagu ajakirjandus neid kutsub, panevad ette, et ametnike palgafond külmutatakse kaheks aastaks. Karm. Eriti kui seda rootsi vaatevinklist analüüsida.

Hiljuti ilmunud Avaliku teenistuse aastaraamatust selgub, et Eestis on tuhande elaniku kohta 22 ametnikku, samal ajal kui Rootsis on neid 140 ehk ligi 7 korda nii palju kui Eestis. Ametkondi on absoluutarvult ka Rootsis oluliselt rohkem kui Eestis: vastavalt 509 ja 72. Muuhulgas tegutsevad Rootsis ka sellised ametid nagu kuritegevusohvrite amet, strateegiliste toodete inspektsioon, nakkuskaitseinstituut, võlgade väljanõudmise amet ja lasteombudsman. Riiklike ametkondade hulka loetakse siinmail ka osa muuseume, mis Eesti ametkondade statistikas ilmselt ei kajastu.

Rootsi on kindlasti ekstreemne näide selle kohta, kuidas ametnike ja ametkondade arvu (kunstlikult) suureks puhuda. See on olnud üks võte tööpuuduse vähendamiseks, seda eriti eelmiste valitsuste ajal. Ja on tõesti küsitav, kui vajalikud ning tõhusad kõik need ametkonnad on. Paberil paistab ju väga hea välja, kui kõiksugu rühmade toetuseks töötab kusagil usin ametkond, ent kas see ka tegelikkuses mingit tulemust annab, ei tea ilmselt keegi. Samas on mul suhteliselt raske ette kujutada, kuidas Eesti avalike teenuste kvaliteet säilib, kui töötajatele mõista antakse, et neil on targem lahkuda. Eelkõige lähevad ju ikka taibumad, kes ka mujal tööd leiavad. Polegi vist muud, kui jääme uut majanduskasvu ootama...

Registripidaja eestlane

2008-06-27T10:22:00.003+02:00

Neil päevil on Rootsi meedias kahel korral kirjutatud eestlaste algatatud suurest euroregistritest - ning mõlemal juhul ideedel vesi peale tõmmatud. Esimesena tuli jutuks Siim Kallase lobistide register, mille sisu on lühidalt selles, et kõik Brüsselis lobbytööd tegijad võiksid endast ja oma finantseerijatest avalikkusele teada anda, et seeläbi europoliitika läbipaistvamaks muutuks. Idee iseenesest ilus ja hea, ent Rootsi meedia kritiseeris selle võiksid-lähenemist. Kuna register on vabatahtlik, siis ilmselt need, kellel midagi varjata on, ennast sinna üles andma ei hakka. Ning seeläbi muutub kogub register suhteliselt mõttetuks.

Veelgi suurema kriitika osaliseks sai aga Marianne Mikko idee hakata blogisid registreerima. Mikko põhjendab registriideed sellega, et netipäevikutes avaldatakse igasugust rämpsu ning sestap tuleb lugejale anda võimalus teada, kes kirjutise taga seisab. Samas tundub sellise registri pidamine täiesti jabur ning mõjub kui sovjetlik katse tsenseerida vaba internetikeskkonda. Liiatigi on enamik blogisid isiklikud ning absoluutselt apoliitilised. Lõppeks on enamik lugejaid ise ilmselt piisavalt targad otsustamaks, mida nad netis loetust usuvad ja mida mitte.

Minu meelest on kummaline, et eestlased, kes muidu on tuntud kui liberaalsed, efektiivsed ja ebabürokraatlikud, tulevad nüüd ühtäkki lagedale selliste tagurlike mõtetega. Eesti kiire areng on ju paljuski olnud tingitud just lihtsatest reeglitest. Kui Eestil Euroopale (ja EL-ile) midagi anda on, siis arvatavasti just oma avatud ja vaba suhtumist, mis paneks loorberitele puhkama jäänud "vana Euroopat" värskemalt mõtlema. Või on eestlastel head ideed ning avatus otsa saanud ning meist on saanud registripidajad?

It's over!

2008-06-18T11:22:00.002+02:00

Jepp, eelmisel kolmapäeval kaitsesin oma doktoritöö Stockholmi Ülikooli juures. Oponent oli minu vastu väga lahke ega esitanud trikiga küsimusi. Komisjongi hoidus kriitilistest märkustest ning kuulama tulnud umbes 40 inimest näisid ka minu poolel seisvat. Ainsad küsimused publikult tulid muide Rootsi kaitseväe esindajatelt, kes mingi ime läbi olid kaitsmisest teada saanud.

Oma vanemaid ja õde-venda oli hoiatanud kahetunnise rootsi keelse vadina eest ning soovitanud neil juturaamatu kaasa võtta. Näis siiski, et hoolimata võõrkeelsest kaitsmisest jälgisid nad huviga dünaamikat ja minu reaktsioone oponendi küsimustele.

Mis edasi saab? Eks paistab. Nagu ütles üks mu hea sõber: today is the first day of the rest of your life. Võtame esialgu rahulikult ja küllap siis saab ka tulevikuküsimus vastuse.

Leto svet - deux points

2008-05-14T08:45:00.003+02:00

Vähe on riike, kus Eurovisiooni lauluvõistlust tõsisemalt võetaks kui Rootsis. Riigitelevisioon näitab saadet, kus kõiki laule kommenteerib eurolaulikutest, koomikutest ja saatejuhtidest koosnev zhürii. Seni on jõutud äravaadata-hinnata kõik esimese ja pooled teise poolfinaali palad. Eesti jagab hetkel koos Lätiga viimast kohta, olles kogunud 25-st võimalikust 2 punkti. Ei olevat naljakas. Oleks palju naljakam kui poolpaljaste tütarlaste asemel Kreisiraadio liikmed end rannariiete väele võtaksid, arvas üks zhüriiliige... ma ei ole selle vaatepildi naljakuses samavõrd veendunud.

Nojah, ja lõppkokkuvõttes ei saa selle zhürii arvamust eriti tõsiselt võtta, sest eelmisel aastal (nagu ka tänavu) ennustasid nad võitu - üllatus-üllatus - Rootsile, mis tuli mullu 17. kohale. Eelmise aasta esiviisiku lood jäid kõik teise kümne lõppu või ei pääsenud üldse finaali.

Päästke Eesti Päevaleht!

2008-05-12T08:25:00.004+02:00

Läinud nädalavahetusel potsatas mu e-kirjakasti teada, milles seisis:

Eesti Päevalehe juhatus võttis 11. aprillil vastu otsuse, et praeguse tellijate arvu ja majandusliku seisu juures ei ole võimalik jätkata lehe väljaandmist kauem kui käesoleva aasta lõpuni. Seega ilmub jõulude ajal EPLi viimane number.

Jutt käib mõistagi Stockholmi Eesti Päevalehest, mis oli aastaid Rootsi eestlaskonna peamine kodumaauudiste allikas. Interneti areng pani lehele kõva põntsu, sest Eesti uudiste lugemiseks pole enam vaja nädal aega oodata (EPL ilmub vaid korra nädalas). Tellijate arv on nüüdseks langenud umbes 1700 inimeseni.

Konkurentsi ja väiksemate väljaannete toetamiseks on Rootsis pressitoetuse süsteem, mis tähendab, et näiteks Eesti Päevaleht on saanud igal aastal umbes 2 miljonit krooni kulude katteks. Kõrvalmärkusena võib mainida, et pressitoetust makstakse ka näiteks Svenska Dagbladetile tagamaks, et ülerootsiliste päevalehtede vahel oleks konkurents, sest vastasel juhul domineeriks Dagens Nyheter kogu turgu.

Praeguse tellijate arvu juures kaotab Eesti Päevaleht uuest aastast veerandi oma praegusest pressitoetusest ning see sunniks ajalehe sulgema. Nüüd tuleks leida 300-400 uut tellijat, kes aitaksid lehte veel mõnda aega elus hoida.

Ehkki internet on osaliselt kindlasti EPLi rasketes aegades "süüdi", on probleem minu meelest siiski laiem. Rootsi eestlaskonna võib suures osas jaotada kaheks: need, kes tulnud siia Teise maailmasõja paiku, ning viimase umbes 20 aasta jooksul saabunud. (Kolmas, üsna väike grupp on need, kes sügaval vene ajal "ära hüppasid", aga nemad on vist paljuski sedavõrd integreerunud, et neid võib pidada esimesse gruppi kuuluvaks). Need kaks rühma ei lävi üksteisega eriti palju: varased tulijad suhtuvad uutesse ettevaatliku umbusuga ning uued ei mõista varasemate tulijate traditsioonilisust. Mulle tundub, et Eesti Päevalehte tehakse valdavalt esimese grupi jaoks - ja ilmselt sellest tingituna pole nö uued väliseestlased EPLi piisavalt omaks võtnud. Tore oleks muidugi, kui Eesti Päevaleht ellu jääks, aga selleks peaks leht eestlaskonda/eestlaskondi senisest tugevamini ühendama.

Tõde ja õigus (tappa)

2008-05-08T09:11:00.002+02:00

Eile langetas kohus otsuse Rootsi meedias palju tähelepanu pälvinud Rödeby juhtumis, mis on minu meelest sedavõrd märkimisväärne, et sellest tasub ka siin kirjutada. Rödeby on umbes 3000 elanikuga kolkaküla Lõuna-Rootsis, muretu, rahulik ja igav. Ent vist just igavuse peletamiseks hakkas üks poistekamp seal üht perekonda terroriseerima: kamba liikmed helistasid neile öösiti, ähvardasid perepoja tappa ja muud sellist. Ohvriks sattunud pere võttis ühendust politsei ja sotsiaalametiga, kuid ei saanud neilt abi, ehkki terror kestis juba umbes aasta.

Läinud sügisel võttis asi tõsisema pöörde, kui poistekambal tekkis kohalikus kõrtsis suurem sõnavahetus ühe perekonnatuttavaga. Samal ööl tuli kuueliikmeline kamp pere õuele ning asus seal asju puruks peksma. Pereisa võttis seepeale välja püssi ning tulistas neli lasku, tappes ühe 15-aastase sissetungija ning haavates üht 16-aastast poissi. Asi läks kohtusse ning eile tuli otsus, mis mõistis pereisa täielikult õigeks. Paari nädala eest oli poistekamba ellujäänud liikmed mõistetud ühiskondlikule tööle, sest vanuse tõttu ei saa neid muud moodi karistada.

Tänaseid lehti lugedes jääb mulje, et paljusid hämmastas selline kohtuotsus: kuidas on võimalik keegi maha lasta ja ometi ilma karistuseta pääseda. Kohtuotsuses tuuakse põhjusena välja, et pereisa tabas paanikahoog, mistõttu ta ei suutnud oma käitumist ja selle võimalikke tagajärgi adekvaatselt hinnata. Teisalt küsivad paljud, kuidas nad ise oleksid samas situatsioonis käitunud: kas sult võib tõesti eeldada kaalutletud ja rahulikku käitumist, kui sind on aasta otsa provotseeritud ning su aias laamendab kuus pätti.

"Tiibet vabaks" ja teised eneseohverdused

2008-04-03T13:27:00.002+02:00

Alles see oli, kui ETV kandis üle Teatrigaalat, kus noored meesnäitlejad trussarite väel laval kalpsasid, omal "Tiibet vabaks" rinnale maalitud. Eestlastele paistab Tiibeti asi üldse korda minema. Isegi poliitikud üritavad soovitusega olümpiamänge boikoteerida Tiibetis toimuvat vägivalda hukka mõista (või vähemalt valijate silmis plusspunkte võita).

Rootslastele pole inimõiguste eest seismine samuti midagi võõrast. Ja Tiibetist räägitakse siinses meedias ka lausa iga päev. Ent ometi näib rootsi debatt mõnevõrra ettevaatlikum ning näitlejad ja muud kultuuritegelased hoiduvad sedalaadi seisukohavõttudest, nagu võis näha Teatrigaalal.

Minu meelest illustreerib suhtumine Tiibetisse üsna edukalt rootslaste üldist suhtumist kõiksugu konfliktidesse: nad hoiavad madalat profiili ning kaaluvad hoolikalt, kelle pool seista (või olla üldse neutraalne). Rootsi keeles on suisa sõna, mis sedasorti olekut kirjeldab - konflikträdd ehk otsetõlkes konfliktikartlik. Kahtlemata võiks selle sõna ka eesti keeles konstrueerida, kuid vajadust selle sõna järgi näib olevat rohkem Baltimere läänekaldal. Rootslased on ju oma pinnal suutnud 200 aastat sõda vältida ja eks konfliktikartusel ole selles oma suur osa mängida (geograafilise asendi ja muude tegurite kõrval).

Aga kui nüüd pragmaatiliselt ja egoistlikult järele mõelda, siis on Eesti huvides ka ilmselt pigem hoida häid suhteid Hiinaga kui toetada Tiibetit. Sellest, kuidas Hiina saatkond läinud nädalal eestlastele viisasid ei väljastanud, võisime juba meediast lugeda. Saatkond eitas muidugi poliitilisi motiive, aga seda ei usu ilmselt lapsedki.

Ma ei taha öelda, et Eesti peaks Rootsist eeskuju võtma, aga huvitav on võrrelda, kui erinevalt need kaks riiki ja rahvast enesest küllalt kaugele jäävale sündmusele reageerivad. Eestlastel näib olevat mingi vajadus suurtele rahvastele "ära panna", olgu see siis Hiina, Venemaa või mõni muu Suur Vend, kes väiksematele liiga teeb. Nähtavasti on meile endile piisavalt sageli liiga tehtud, et me ennastohverdavalt teiste kaitseks välja astume.

Kes on eestlane?

2008-03-14T16:24:00.002+01:00

Jaanuari alguses algatasin Facebook'is grupi nimega "You know you are from Estonia when...", kuhu koguneb tähelepanekuid eestlaste kohta. Sedasorti grupid on Facebookis peaaegu iga rahvuse kohta ning asja võlu seisneb selles, et igal liikmel on võimalus omalt poolt stereotüüp või tähelepanek lisada või juba ülestähendatud punkte kritiseerida.

Hetkel kui ma neid ridu kirjutan, on grupis 984 liiget ning sel nädalavahetusel jõuab arv ilmselt tuhandeni. Poleks eales osanud arvata, et eestlastel (ning eesti sõpradel) meie identideedi vastu selline huvi on, et kuulume nüüd viie suurima Eesti-teemalise grupi hulka olles vaid pisut vanem kui kaks kuud. Kommenteerijate seas on erilist elevust tekitanud järgmised tähelepanekud. Seega, "sa tead, et oled Eestist, kui...

- hapukoor maitseb iga toiduga,
- sarkasmi ei ole kunagi liiga palju,
- sa pead Õllepruulijat mitteametlikuks hümniks,
- tead, kuidas lõppeb lause "Kui Arno isaga koolimajja jõudis...",
- inglise keelt kõneldes ütled sa "Noh" (kõlab nagu No), et vestluspartnerit segadusse ajada

Üli kool

2008-03-04T15:45:00.002+01:00

Kõrgharidus on Rootsis kõrges hinnas: poliitikud räägivad kui ühest suust, et rahva haridustase on majanduskasvu ja heaolu aluseks. Tänu sellele siinmail ülikoolis käimise eest raha ei küsita ning kohalikele tudengitele makstakse veel igakuist toetust, mis on samas suurusjärgus Eesti keskmise palgaga. Rootsit võib seepärast pidada ilmselt üheks maailma parimaks näiteks selle kohta, kui kiiresti kõrgharidus on muutunud massitarbekaubaks. Kui 1930. aastal sai Rootsis kõrgharidusdiplomi umbes 1 000 inimest, siis 2003. aastal omandas kõrgharidust juba 360 000 noort. Ainuüksi doktorande on praegu umbes 20 000 ehk ligi 10 korda rohkem kui neid, kes 70 aasta eest gümnaasiumi lõpetasid. (Võrdluseks: sama aja jooksul on rahvaarv kasvanud 6 miljonilt 9 miljonile).

Küsimus on ainult selles, kas kvantiteet ja kvaliteet käivad ikka alati käsikäes. Ma pean tunnistama, et paaril doktorandide kursusel pole ma peaaegu midagi uut kuulnud, sest Tartu Ülikooli bakalaureuseõppe nõudmised näivad kohati olema umbes samad, mis siin doktorantuuris. Okei, seda juhtu võib pidada erandiks, ent kuna haridus on prioriteet ning kõiksugu ülikoole ja kõrgkoolikesi on Rootsis nagu kirjusid koeri, siis tekib kahtlus, kas nad kõik ikka suudavad taset hoida. Või on inimesed tõesti viimase 70 aastaga keskmiselt nii palju targemaks saanud, et kõrgkoolid ei pea oma standardeid märkimisväärselt alandama pakkumaks kaasaegset head haridust?

Numbritest

2008-02-29T08:50:00.002+01:00

Rootslastel on numbritega eriline suhe. Näiteks on nad otsustanud nädalad ära nummerdada: nädal 1 on aasta esimene ja nii edasi kuni nädal 52-ni. Kuuldavasti tuleb nädalate nummerdamist ametlikes ringkondades ette ka teistes riikides, aga et kaks eraisikut oma kõige argipäevasemas vestluses mainiks, et nädalal 37 sõidame perega puhkusele, pole ma küll üheski teises riigis kohanud. Kas poleks suupärasem öelda septembri teisel nädalal? Teine number, milleta Rootsis hakkama ei saa, on isikukood (ehk personnummer). Erinevalt näiteks Inglismaast või Belgiast ei saa Rootsis isikukoodita isegi pangakontot avada, rääkimata muudest keerulisematest ettevõtmistest.

Samal ajal on rootslased osa asju nummerdamata jätnud, näiteks korterid. Selle asemel kirjutavad nad korruse numbri ja selle järele tr (mis tuleb sõnast trappa ja tähendab treppi). Sealjuures loetakse Eesti mõistes esimene korrus bv-ks (bottenvåning ehk otsetõlkes alumine korrus). Nii et minu elamise 1 tr vastab eestlaste arusaamises teisele korrusele. Korterite nummerdamata jätmise tulemuseks on see, et külalisi võivad oodata raskused majja pääsemisel. Näiteks minu praeguses elukohas tuleks välisukse kõrval olevatel nuppudel toksida sisse kodune telefoninumber. Tekib ainult küsimus, mis saab siis, kui korteriomanikul polegi tavatelefoni...

Kõigi maade jänesed, ühinege!

2008-02-04T13:35:00.000+01:00

Rootslased armastavad organiseeruda ning moodustada erinevaid ühinguid. Organiseerumise tipptaset näitavad minu meelest jänesed, st mitte loomad vaid need, kes bussis või rongis ilma piletita sõidavad. Jänesed on nimelt asutanud organisatsiooni Planka, mis võtab enesele vastutuse trahvi maksmise eest, kui organisatsiooni liige ühistranspordis piletikontrolörile vahele jääb. Liikmemaks on Stockholmis 100 SEKi kuus, mis jääb oluliselt alla ühistranspordikuupiletile (620 SEK). Lisaks on eraldi väljatöötatud paketid turist-jänestele ning nädalavahetuse- ja ööjänestele. Ühingu koduleht selgitab olemasolevatele ning potentsiaalsetele liikmetele detailselt, kuidas erinevates transpordivahendites piletita sõita nii, et kontrolöridele mitte vahele jääda.

Kuid ärge arvake, et tegemist oleks mingi pätibandega, kes lihtsalt üritab transpordifirmadel nahka üle kõrvade tõmmata. Organisatsioon peab oma eesmärgiks tasuta ühistransporti ning lähtub ideoloogiast, et ühistransporti tuleb finantseerida kohalikust eelarvest. Selline üllas eesmärk seab ühingu tegevuse uude valgusesse ning annab organisatsioonile ju lausa robinhuudiliku imago. Parafraseerides kommunistide loosungit: kõigi maade jänesed, ühinege! :-)

Mitte-midagi-tegemise-meistrivõistlused

2008-01-08T15:19:00.000+01:00

Pärast pikki pühi on rootslased täna teist päeva tagasi tööl. Riigipühad on tegelikult ainult 25. ja 26. detsember ning 1. ja 6. jaanuar, aga enamikus töökohtades tehakse ka 24. ja 31. detsembrist lõdva randmega puhkepäevad. Ja kui osata oma puhkust planeerida, siis sai seekord 16 päeva järjest puhata, kasutades selleks vaid 5 puhkepäeva. Erinevalt Eestist arvestatakse siinmail puhkust ainult tööpäevade, mitte kalendripäevade järgi.

Kui kuulata hommikusi kohvijutte neil pühadejärgsetel päevadel, siis jääb mulje, et rootslaste rahvussport on mitte midagi tegemine. Näib, et peaaegu igaüks peab vajalikuks rõhutada, kui vähe ta nende päevade jooksul tegi. Üks sekretär söandas siiski väita, et teda haaras viimasel nädalavahetusel paanika ning ta koristas vannitoa ära. Üks teine inimene väitis, et võttis ennast kokku ning koostas nimekirja asjadest, mida ta kevadel teha tahab. Meistrivõistlused võidab see, kes kahe nädala jooksul ainult nii palju ennast liigutas, et vetsus ja söömas käia.

Kuidas lätlased rootslastele ära panid

2007-12-19T09:09:00.000+01:00

Eile langetas Euroopa Kohus otsuse kolm aastat tagasi alanud konfliktis, kus üks läti ehitusfirma soovis Rootsis koolimaja ehitada, kuid sattus siinsete ametiühingute blokaadi, kuna keeldus kirjutamast alla siinsetele kollektiivlepingutele. Kohus otsustas, et ametiühingud läksid oma käitumises liiale, mistõttu lätlasi võib selles loos võitjaks pidada.

Kõlab nagu suhteliselt igav juriidiline sodipodi, kas pole? Aga minu meelest on see väga huvitav case, mida tasuks ka Eestis tõsisemalt jälgida. Konflikti sisu oli lühidalt selles, et läti ehitusfirma uskus sinisilmselt, et Euroopa Liidu laienemisel võivad nad teises liikmesriikides oma teenuseid pakkuda. Nad võitsid konkursi kooli ehitamiseks Vaxholmis ning asusid tööle. Ehitustöölistele maksti läti mõistes korralikku palka, mis oli siiski madalam kui Rootsis tavaks. See tõigi kaasa siinsete ametiühingute protesti ja nõudmise, et läti ehitustöölistele samasugust palka makstaks nagu rootslastele.

Rootsi on üks väheseid riike, kus miinimumpalka pole seadustega paika pandud, vaid selle lepivad tööandjad ning töötajad ametiühingu vahendusel kokku. Sellisele lähenemisele pandi alus 1938. aastal ning seni on "rootsi mudel" kõik vapustused üle elanud. Globaliseerumise ning eilse kohtuotsusega saab aga järjest selgemaks, et peaaegu 70-aastane reeglistik vajab kaasajastamist.

Kui 1930. aastatel võis ametiühinguid pidada tõelisteks töötajate eest seisjaks, siis tänases Rootsis on ametiühingud eelkõige väga tugev poliitiline jõud, mille seos sotsiaaldemokraatidega on üldteada. Byggnads - ehitustöölisi esindav ametiühing - kasutab oma positsiooni ära ning rakendab väga protektsionistlikke võtteid, näiteks tolle Läti ettevõtte, aga ka rootslastest ehitustööliste suhtes, kes on keeldunud ametiühingusse astuma. Kuna ametiühingud omavad nö poliitilist immuunsust, ei julge keegi nendega eriti kakelda.

Mida eilne kohtuotsus Eesti ettevõtetele tähendab? Eelkõige seda, et teenindusettevõtetel saab olema lihtsam Rootsi turule tulla. Euroopa Liitu astumisel oli üheks präänikuks ju just teenuste ja kaupade vaba liikumine. Pärast eilset otsust võib ilusatest sõnadest ka tegelikkus saada.

Aasta tagasi me sellest ei rääkinud

2007-12-18T16:31:00.000+01:00

Istusin reedel ülikooli jõulupeol ja rääkisin teiste doktorantidega maast ja ilmast. Nagu sellistel puhkudel tavaks, keerleb enamik jututeemasid ikka oma tegemiste ümber: et kes millal kaitsmiseni jõuab, kui pikaldane see protsess on ja muud sellist. Ilmselt kehtib see iga ettevõtte ja asutuse jõulupeo kohta, et räägitakse valdavalt tööasju.

Aga oli ka kaks uut teemat, millest eelmisel aastal samal ajal keegi suuremat numbrit ei teinud: Facebook ja kliimamuutused. Facebook on virtuaalne sõpruskeskkond (umbes nagu Orkut, kellele see midagi ütleb), mis viimase aasta jooksul on teinud Rootsis totaalse tõusu. Enamik mu tuttavaid rootslasi näib seal profiili omavat - või siis on nad otsustanud trendile vastu seista ning näoraamatusse minekust hoiduda.

Kliimamuutustest räägitakse siinmail ka aina enam. Ja mitte ainult seetõttu, et Al Gore'ile paari nädala eest Nobeli rahupreemia anti. Ajalehtest võib päevast päeva lugeda näiteid sellest, kuidas keskkonnasõbralikumalt elada. Muuhulgas tuli jõululauas jutuks, kui sageli keegi meist lennuki asemel rongi kasutab, ning kes meist väldib pudelis vee ostmist.

Näis, millest aasta pärast jõululaua ümber räägitakse. ITi-inimesed väidavad, et Facebook pidavat Rootsis varsti küllastuspunktini jõudma, sest kõik, kes sinna ea poolest kuuluda võiksid, on end seal juba registreerinud. Kliimamuutused on ilmselt ka aasta pärast aktuaalsed, ent samas tundub, et enamik rootslasi pole valmis loobuma oma kütuseahnest Volvost ning igatalvisest perepuhkusest Taimaal. Küllap leiame uueks aastaks juba mõne moodsama teema, mida silgu ja singi pugimise kõrval arutada...

Volvo, Ericsson, Svensson...

2007-12-11T09:41:00.000+01:00

Tüüpiline rootslane on siniste silmadega, heledate juustega, elab punases puumajas, sõidab Volvoga, kasutab Ericssoni mobiiltelefoni ning kannab nime Anna või Sven Svensson. Selline stereotüüp on ilmselt maailmas suhteliselt levinud. Aga mida ütleb statistika? Rootslased koguvad teatavasti statistikat kõikvõimalike ebaoluliste ja oluliste asjade kohta. Juuste, silmade ja maja värvi kohta kindlasti ka, ent seda pole mul õnnestunud leida. Mis aga puudutab autosid, mobiile ja nimesid, siis sellest saan küll kirjutada.

Selle aasta esimese kümne kuu jooksul on Rootsi enim müüdud autode tippu kroonib ainult svenssonite enda toodang: Volvo V70 ja V50 on vastavalt esimene ja kolmas ning Saab 9-3 ja 9-5 teine ning neljas. Esikümnesse mahuvad veel kaks Volkswageni, üks Fordi, Peugeot', Audi ning Opeli mudel. Mobiiltelefonidega on asjalood veelgi natsionalistlikumad: Phone House'i andmetel pääses septembris enim müüdud mobiilide esikümnesse kaheksa (!) Sony Ericssoni mudelit, neist enim K810i-d (vt foto). Kaks Nokiat suutsid end 8. ja 9. kohale pressida, aga seda ilmselt tänu soome immigrantidele...

Rootsi levinuim perekonnanimi pole sugugi Svensson, nagu blogi pealkirjast võiks oodata. Nii Johanssone kui ka Anderssone on üle 270 000, Svenssonid tulevad edetabelis alles 9. kohal pärast Perssoni ja enne Gustafssoni. Esimese perekonnanime, mis ei lõppe "ssoniga" leiame alles 20. kohalt ja selleks on Lindberg. Eesnimedega on see probleem, et neid on rootslastel sageli mitu, ehkki kasutatakse neist tavaliselt vaid esimest. Esimese eesnime järgi elab siinmail kõige enam Anna, Eva ja Karini nimelisi naisi ning Larsi, Andersi ja Johani nimelisi mehi.

Öelge veel, et stereotüübid on eksitavad... ;-)

Eesti Pank asub nüüd aadressil Brunkebergstorg 8

2007-12-04T09:15:00.000+01:00

Ei ole saladus, et Eesti ja teise Balti riikide pangandusturul valitsevad rootslased. Swedbank/Hansapanga ja SEB laenude turuosa on Eestis 72%, Lätis 44% ja Leedus 57%. Kui lisada siia veel Nordea, mille omanikeringi kuulub Rootsi riik, siis annab see rootslastele dominantse positsiooni ka Lätis.

Järjest enam tundub, et ka üldisemaid rahapoliitilisi otsuseid, mille formaalseks langetajaks on Eesti Pank, tehakse Stockholmis. Valuutakomiteesüsteemi tõttu ei saa Eesti Pank näiteks krooni kurssi muuta, mistõttu rahapakkumist mõjutavad aina enam Swedbanki ja SEB peakontorid (Brunkebergstorg 8 ja Kungsträdgårdsgatan 8 Stockholmis). Lihtsalt väljendudes: kui rootslased tahavad Eestis raha teenida, siis on neid väga raske takistada.

Siinne finantsinspektsioon on oma väljaütlemistes üsna ettevaatlik, sest neid huvitab Rootsi turu stabiilsus. Kuna Swedbank teenib täna 40% oma kasumist Baltikumist, siis hoiab finantsinspektsioon Baltimaade arengul silma peal, kuid konkreetseid soovitusi pehme maandumise tagamiseks Eestis nad vaevalt andma hakkavad. Või mine sa tea... Äkki näeme peagi, kuidas lisaks Eesti kommertspankuritele hakkavad ka keskpankurid Stockholmis vaibal aru andmas käima...

Ei on ei on jah

2007-11-20T20:26:00.000+01:00

Neile, kes viimastel päevadel Stockholmis ringi liikunud, ei jää märkamata seksuaalse alatooniga multikalaadsed reklaamid, mille on riputanud välja okejsex.nu. Reklaamide sõnum on lihtne: kedagi ei tohi sundida tegema seda, mida nad ei taha. Ehk siis kui tütarlaps ütleb ei, siis tähendab see ei.

Reklaamikampaania taga peitub kohtuasi, mis shokeeris sügise hakul siinset avalikkust. Nimelt mõistis kohus õigeks kaks noormeest, kes olid üht baaris kohatud ja voodisse meelitatud neidu vägistanud. Seda hoolimata asjaolust, et nende vastu oli esitatud väga veenev tõendusmaterjal. Meedia pani asja suure kella külge ning tekkis arutelu sel teemal, kui palju sõnaõigust naistel Stockholmi vingemates baarides tegelikult on. Stockholmi teatud eksklusiivsemate linnaosade baarides toimuvat on võrreldud 19. sajandi Iraaguga, kus naiste õigustest polevat haisugi. Teise astme kohus määras (loodetavasti siiski mitte ainult meedia survel) paari nädala eest noormeestele paariaastase vanglakaristuse ning see on diskussioonile ainult uut hoogu andnud.

Rootslased armastavad end pidada üheks maailma kõige võrdõiguslikumaks riigiks. Olulisemates riigiametites ja kõiksugu nõukogudes on sookvoodid, mis üldjuhul tähendavad, et naisi peab seal istuma vähemalt 40%. Lapsepuhkusele on võrdselt õigus nii emal kui ka isal jne. Samas tundub, et kui seadused sinnapaika jätta ning vaadata, mis tegelikult toimub, siis pole Rootsi rahvusvaheliselt sugugi nii edasijõudnud, kui rootslased ise usuvad. Näiteks ÜRO inimarengu aruande taga peituvast statistikast selgub, et Eestis töötab kõrgematel ametikohadel ja tippspetsialistidena protsentuaalselt rohkem naisi kui Rootsis. Ülalkirjeldatud Stureplani juhtum ja käimasolev reklaamikampaania aitavad ehk suhtumist muuta.

Ajude väljavool

2007-11-18T20:25:00.000+01:00

Eestis räägitakse üha enam sellest, kuidas saada üle tööjõupuudusest: kas meelitada riiki tagasi need, kes sealt Euroopa Liitu astumisel parematele jahimaadele on suundunud või anda töölube ukrainlastele ja venelastele.

Rootsis - üllatus, üllatus - käib peaaegu sama diskussioon. Siinse statistikaameti andmetel töötavat 54 000 rootslast välismaal elades samal ajal endiselt Svenssonitemaal. Valdavalt töötatakse Norras ja Taanis, sest sealsed palgad on Rootsi omadest oluliselt kõrgemad. Hiljutises Agendas väideti, et näiteks pagarid teenivad Taanis umbes 40% ja Norras ligi 100% rohkem kui Rootsis ja meditsiiniõed mõlemas naaberriigis umbes poole rohkem kui siin. Pärast seda, kui Rootsi ja Taani vahel sild avati, muutus Kopenhaagenisse tööle pendeldamine paljude jaoks enesestmõistetavaks. Lisaks sellele on kasvanud nende inimeste arv, kes Rootsi täielikult maha jätavad ning kolivad enamasti Suurbritanniasse, USAsse või Norrasse.

Paljudele Rootsi poliitikutele ootamatult pole Euroopa Liidu laienemine toonud kaasa ajude ja töökäte sissevoolu, vähemalt mitte selles ulatuses nagu kardeti. Teatavasti oli Rootsi koos Iirimaa ja Suurbritanniaga nende väheste riikide hulgas, mis ei seadnud Euroopa Liidu uute liikmesriikide kodanikele piiranguid oma tööturul. Kui Briti saari tabas ida-eurooplaste invasioon, mis sundis UK-d ettevaatlikkusele (näiteks jaanuaris ELi astunud rumeenlased ja bulgaarlased ei saa sama lihtsalt UK-sse immigreeruda kui eestlased), siis Rootsi avas oma tööturu kohe ka Rumeeniale ja Bulgaariale. Statistikaameti andmed näitavad, et ehkki huvi Rootsis töötamise vastu kasvab vaikselt, on see siiski väga tagasihoidlik. Näiteks aasta esimese üheksa kuuga on siia saabunud vähem kui 2000 rumeenlast ja alla 1000 bulgaarlase.

Miks siis inimesed Rootsi elama ja tööle tulla ei taha? Osalt ilmselt on asi keeleoskuses, ehkki ma kahtlustan, et UK-sse immigreerub massiliselt umbkeelseid poolakaid, kes nii või teisiti töötavad ametites, kus erilist keeleoskust vaja pole. Osalt mängib rolli palk: kui juba välismaale tööle minna, miks siis suhteliselt vaesesse Rootsi (näiteks Norraga võrreldes). Oma osa on ilmselt ka siinse tööturu spetsiifikas, näiteks alampalga puudumisel, mis hirmutab ametiühingutega mitte harjunuid. Lõppeks ei ole vist põhjamaiselt kinnine temperament ka paljudele meele järgi.

Hernesupi ja pannkookide võitmatu liit

2007-11-08T08:35:00.001+01:00

On neljapäev. Nagu tavaliselt serveerib ülikooli söökla neljapäeviti lõunasöögiks hernesuppi ja pannkooke moosi ja vahukoorega. Komplektis. Üht ilma teiseta, ja eriti teist ilma esimeseta, ei saa. Või noh saab, aga ikkagi tuleb mõlema eest maksta. Ja Rootsis on see paljudes söögikohtades tavaline, et just neljapäeviti serveeritakse koos hernesuppi ja pannkooke. Kas keegi selgitaks mulle palun, millest nende toitude võitmatu liit? Kas ehk äkki on mõni tark füsioloog avastanud, et pannkoogid summutavad hernesupist tuleneva efekti?

Ko-hu-tav!!!

2007-11-07T08:31:00.000+01:00

Viimase paari päeva põhijutuaine rootsi meedias on nö musta tööjõu kasutamine. Mitmed ministrid ja kõrged ametnikud on nimelt jäänud vahele sellega, et on palganud lapsehoidja või remondimehed ning jätnud töötasult tulumaksu maksmata. Uudisteagentuur TT küsitles riigisekretäre (need on 33 kõige kõrgemat riigiametnikku, midagi abiministri ja kantsleri vahepealset) ning sai teada, et neist üle poole on kunagi mustalt kellegi abi palganud. Expressen helistas läbi kõik 349 parlamendisaadikut ja avaldas nende vastused üleeile. Enamik rahvaesindajaid väitis end sellest patust puhas olema. Siinse maksuameti andmetel on umbes pool maksudest, mis riigil saamata jäävad, tingitud musta tööjõu kasutamisest.

Võibolla ma olen ekssovjetina liiga rikutud, aga mulle tundub see nõiajaht pehmelt öeldes tobe. Enamik eestlasi on ilmselt kunagi kas ise mustalt töötanud või siis mustalt kellegi palganud/appi kutsunud, kuidasiganes seda siis ei nimetataks. Kui ma lapsena maal kuuri värvisin ja ema mulle selle-eest paarkümmend krooni maksis, tundub isegi mõte summalt maksud maha arvata nii absurdne, et võiks kahelda mõtleja vaimses tervises.

Aga on siis rootslased eestlastest tõesti nii palju eetilisemad ja seaduskuulelikumad, kui jääb mulje sellest kärast musta tööjõu teemal? Vaevalt küll. Olen siin paarilt oma lähemalt tuttavalt nende isiklike kogemuste kohta küsinud. Esimene reaktsioon on: ei, muidugi mitte. Ent kui natuke lähemalt uurima hakata, siis meenub kõigile, et tegelikult on nad kuidagi pidanud meeles end kolimisel abistanuid või andnud taksojuhile mõista, et tal ei tarvitse taksomeetrit käima panna, kui hinnas eelnevalt kokku leppida.

Seevastu paistab rootslastele olema eestlastest palju olulisem, et neid ausateks ja korralikeks inimesteks peetakse: seni kuni keegi pole vastupidist tõestanud, väidavad nad väga enesekindlalt, et pole kunagi mustalt töötanud. Iseenesest on ju tore elada illusioonis, et "meie oleme eetilisemad ja paremad kui kõik teised rahvad". Ainult et pattude ilmsiks tulemisel - ja nagu ülalmainitud statistika näitas, on patustamine tavalisem kui võiks arvata - selgub, et rootslased pole mitte ainult sama ebaeetilised kui kõik teised, vaid lisaks ka silmakirjalikud. Ko-hu-tav!!! :-)

Viimaks ometi!

2007-10-12T09:40:00.000+02:00

Rootsi üks kõige kuulsamaid kaubamärke on ilmselt Nobeli preemiad, mida just neil päevil välja jagatakse. Neist ehk enim kõlapinda kogub kirjanduspreemia, sest erinevalt väga spetsiifilistest teaduspreemiatest võiks ka tavainimene kirjanduspreemia võtjatest kuulnud olla või isegi nende töid lugenud. Võiks, ehkki praktikas pole see kaua nii olnud.

Kirjanduspreemia väljakuulutamine on juba aastaid käinud sama mudeli järgi: ajakirjanikud ootavad Rootsi Akadeemia ukse ees, sellest väljub professor Horace Engdahl, kes teeb laureaadi nime teatavaks.

Aja jooksul on muutunud klassikaks, et keegi kohalviibivatest ajakirjanikest hõikab kõva häälega: "Viimaks ometi!" Puänt on selles, et palju aastaid on kirjanduspreemia läinud sellistele autoritele, kellest lõviosa kultuurirahvast midagi ei tea, rääkimata sellest, et keegi neid lugenud oleks. Nii et seda "Viimaks ometit" võib võtta naljana, aga ka kriitikana Rootsi Akadeemia aadressil, mis näib jagavat kuulsust, au ning 10 miljonit Rootsi krooni oma lemmikutele, kes on kultuuriavalikkusele tundmatud.

Nüüd paistab aga olukord muutuvat: tänavuse laureaadi Doris Lessingi sulest ilmunud teoseid on päris mitmeid isegi eesti keeles ilmunud, tunamulluse võitja Harold Pinteri etendusi on ka Eestis lavale toodud. Samas ei jäta ajakirjanikud oma jonni. Uueks hüüdeks, millega Nobeli kirjanduspreemia võitjat tervitatakse, olevat nüüd "Liiga hilja!"

Tartu uudiste keskmes

2007-10-10T15:57:00.000+02:00

Selle, et Rootsi vanuselt teine ülikool - Tartu Ülikool - eelmisel nädalal oma 375. aastapäeva tähistas jäi siinsel meedial märkamata. Küll aga ületas uudiskünnise teine Tartuga seotud sündmus. Nimelt too kurikuulus vahejuhtum kaarsillal, millest Expressen avaldas isegi foto ning kellegi rootsi seksuoloogi kommentaari. Any publicity is good publicity?

Kommunismi voorustest

2007-09-19T09:44:00.000+02:00

Ma ei tarvitse oma blogi kasutada psühhoteraapia eesmärkidel, aga seekordse jutukese initseeris küll isiklik kogemus. Sattusin nimelt eile Stockholmi kesklinnas patseerides nägema üht miitingut, millel osalejad protestisid siinse valitsuse "töörahvavaenuliku" poliitika vastu. Teatavasti said vasakparteid aasta eest toimunud valimistel lüüa ja nüüd valitseb Rootsit parempoolne koalitsioon, mis on asunud otsustavalt kärpima igasugu toetusi stimuleerimaks rootslasi rohkem tööd tegema.

Mis mind ärritas, oli see, et miitingul lehvitati Nõukogude Liidu lippe. Rootsi ja rootslaste üldine vasakpoolsus ei tohiks ju kellelegi üllatusena tulla: näiteks on nii alkoholi ja ravimite müük kui ka loteriide korraldamine riigile kuuluvate monopolide pärusmaa, kõiksugu abirahadest ma ei hakka rääkimagi. Aga et rootslaste seas leidub neid, kes peavad paslikuks nõukogude lipuga välja tulla, ajas mul küll kopsu üle maksa.

Oma doktorantuuris oldud aja jooksul olen siin paaril korral sattunud olukorda, kus mõni rootslane tahab minu kui endises NL-s üleskasvanuga diskuteerida kommunismi voorusi. Kui ma siis mainin diktatuuri, sõnavabaduse puudumist, majandusprobleeme jms, tõmbuvad mu vestluskaaslased tagasi: minuga ei saavat kommunismist piisavalt intellektuaalsel tasemel rääkida... Hmm, siis ei oska ma muud, kui tunda kahetsust, et neil pole kunagi olnud õnne isiklikult NL-s elada.

Või nojah, nagu ülalolev pilt lootust annab, võib kommunismiihas rootslaste unistus veel kunagi täituda. Jääme revolutsiooni ootama!

"Maailma moodsaim maa"

2007-09-13T09:30:00.000+02:00

Rootsi televisioonis jooksis eelmisel aastal sellise pealkirjaga saatesari, milles kirjanikud, ühiskonnategelased ja muidu arvajad arutlesid selle üle, et rootslased püüavad alati moega kaasas käia. Seda kõikvõimalikes valdkondades riietusest peresuheteni ning tehnoloogiast suhtumiseni religiooni. Tõepoolest, mis puutub näiteks riietust, siis paistavad rootslased mingil imetabasel kombel alati teadma, 'what is hot and what is not' just sel ajahetkel. Lõppenud suve suurimaks moeröögatuseks olid ilmselt foppatuhvlid, mis näevad välja nii.

Nagu pildilt loodetavasti paistab, on tegemist värvikirevate auklike plastmassist tuhvlitega, mida sobib kanda suvel väljas või aasta ringi toas. Sõna Foppa viitab rootsi kuulsale hokimängijale Peter Forsbergile, kes teeb noile jalatseile reklaami. Ise ma neid proovinud ei ole, ent eriti mugavad nad ei tundu olema. Tuhvlid maksavad umbes 600 SEKi (1000 EEK), mida mina küll keeldun taoliste plastjublakate eest välja käima, aga ju ma siis ei ole piisavalt trenditeadlik...

Suvise kingamüügi tõusu kirjutavad kaupmehed igal juhul just foppatuhvlite arvele. Tänasest lehest võis aga lugeda, et mood on juba pöördunud ja foppatuhvlid ei müünud augustis enam nii hästi. Aga mis parata. Moe üheks isepäraks on ju ajutisus: see, mis täna mõjub värske ja moodsana, võib homme tunduda totra ning naeruväärsena. Jääme ootama järgmist moeröögatust. Garanteerin teile, et rootslased haaravad sellest välgukiirusel kinni.

Kuidas Eesti uudised Rootsi jõuavad?

2007-09-07T10:54:00.000+02:00

Rootsi ei ole riik, mis annaks ajalooõpikutele põhjust enesel pikalt peatuda. Viimase umbes 200 aasta jooksul pole svenssonid sõdinud, vaid siin rahulikult omapäi elanud. Ma ei tea, kas sellest või mõnest muust asjaolust tingituna, aga rootslastel võtab aega, enne kui nad aru saavad, et neid ümbritsevas maailmas on toimunud mingi muutus. Eriti paistab see kehtivat Eesti ja teiste Ida-Euroopa riikide suhtes.

Üks ilmekas näide sellest, kuidas Eesti uudised Rootsi jõuavad, on pronkssõdurikriis sel kevadel. Nagu te ilmselt hästi mäletate, läks asi tõsiseks ühel kolmapäeva õhtul, kui Tallinnas poode rüüstati, ning ööl vastu reedet teisaldati kuju. Pärast oli pinge endiselt õhus, aga midagi sama kriitilist kui neil paaril päeval enam ei juhtunud. Rootsi suurim päevaleht DN avastas pronkssõduri teema aga alles oma pühapäevases lehes, kui ilmus esimene tõsisem reportaazh, mille tarbeks saadeti ajakirjanik ja fotograaf Tallinna. Hilja!!! Enam ei toimunud Tallinnas midagi, mida pildistada ja operatiivselt lugejatele edastada. Enne seda oli DN pronkssõdurist kirjutanud vaid Reutersi, BBC ja teiste lääne agentuuride põhjal.

Teine ilus näide on Stockholmi kaart, mida siinne turismiinfo linna külastajatele jagab. Seda lähemalt uurides selgub, et sadamat, kust laevad Tallinna väljuvad, nimetatakse kaardil endiselt Estline-terminaleniks. Estline oli teatavasti see firma, mis 13 aastat tagasi pankrotti läks seoses Estonia uppumisega... Aga nimi elab siiani, kui turismikaarti uskuda. Ma küll ei ole veendunud, et Tallink-Silja end Estline'iga seostada tahaks...

Kolmandaks võiks mainida, et järgmisel nädalal jõuab Rootsi kinodesse eesti film Leiutajateküla Lotta. Kui ma kevadel-suvel Luksemburgis resideerisin, lõi see multikas seal laineid olles üks kõige kauem linastunud filme. Nüüd on siis rootslased ka lõpuks Lotta avastanud.

Võiks ju arvata, et rootslased tunnevad Eesti vastu suuremat huvi - ikkagi üks nende lähimaid naaberriike ju. Aga võta näpust. Enne märkavad Eestit britid või sakslased kui svenssonid... Tundub, et rootslastel on ikka mingi Suure Venna kompleks: ei ole ju võimalik, et mingist mõttetust baltikumist võiks midagi mainimisväärset tulla.

Äkki peaks Eesti saatkond Stockholmis võtma oma palgale avalikussuhete töötaja?

Svenssonbladeti reinkarnatsioon

2007-09-02T17:48:00.000+02:00

Svenssonbladet on tagasi! Viimases sissekandes vabandasin pikemat pausi doktoritööga. See pole siiani valmis, ent sedapuhku võin omale tuhka pähe raputada ka seetõttu, et olen Svenssonitemaalt mitu kuud eemal olnud sellesamase doktoritöö edendamise nimel. Aga nüüd olen tagasi ning vaatan seda riiki mõneti taas värskete silmadega. Inspiratsioonile peaks see ju ainult kasuks tulema ning loodetavasti ka blogile.

Välkomna tillbaka! :-)

Doktorandi pihtimus

2007-01-11T18:39:00.000+01:00

Kaks kahetsusväärselt pikka nädalat on möödunud viimasest Svenssonbladeti täiendamisest. Proosalistel põhjusel. Kirjutan nimelt ühte teist suurtaiest - oma doktoritööd nimelt. Pole parata, iga doktorandi elus jõuab kätte hetke, kus doktoritöö kirjutamist enam edasi lükata ei anna. Nii ka siinkirjutajal. Järgmiseks reedeks nõuavad mu juhendajad 60% tööst. Ja nüüd ma siis higistan olemasolevast materjalist nii palju tähemärke välja pigistada pälvimaks heakskiitev õlalepatsutus ning lubadus ka eeloleval (viimasel) doktorantuuriaastal mu uurimistööd finantseerida.

60% doktoritööst on muidugi hea määratlus. Omapärane, et doktoritöö võrdustatakse liinitööga a la - aasta norm on x toodet ja hetkeks y peab olema 0,6*x toodet valminud, sisse pakitud ja kundedele teele lähetatud. Õnneks ma kahtlen oma juhendajate võimes hinnata, kas mul on doktoritööst 61% või 47%. Ja seetõttu on vähetõenäoline, et mu lepingut ei pikendata, isegi kui ilmneb, et tähemärke on vähem kui loodetud.

Olgu selle 60% kuidas on, aga tegelikult tuleb mul ka doktoreerimistempot tõsta, kui ma õigeks ajaks oma disseratsiooni tahan valmis saada. Kogenumate kolleegide eeskuju näite varal otsustades tasub tempos püsida: üks mu kolleeg, kelle neli aastat täis tiksus, töötab nüüd Stockholmis taksojuhina, teine vahendab poola ehitustöölisi Rootsi tööle, kolmandast pole juba neli kuud kippu ega kõppu kuulda olnud. Töötu abiraha pole neil loota, et kes oma lõpuseminari pole ära teinud. Ja lõpuseminar eeldab umbes 90% doktoritööst... tore, kui on inimesed, kes selliseid umbmääraseid reegleid välja mõtlevad...

Nii et 19. jaanuarini minust erilist blogijat ei ole, aga siis jälle. :-)

Ikka teie,
R.

Kingitud hobune

2006-12-27T10:06:00.000+01:00

Rootsis ei ole jõulupreemiad nii tavalised kui Eestis. Vähemalt ülikoolis, kus mina oma päevi veedan, pole kunagi jõulupreemiaid makstud. Seevastu teeb ülikool töötajatele aga igal aastal kingituse. Minu siin viibimise ajal on kingitused aina nirumaks muutunud. Esimesel aastal saime tõeliselt shefid juustunoad (2 tükki), teisel aastal teki, kolmandal aastal õliküünla ning tänavu... mingi üsna arusaamatu musta savinõu. Ilmselt sai isegi rektor aru, et kingitus tekitab alluvates küsimusi, seetõttu lisas ta oma tervitusse, et nõud võib kasutada vaasi, pliiatsihoidja või kruusina.

Kingitud hobuse suhu ei tohtivat vaadata, aga blogis võib isegi kingitud hobusest kirjutada... ;-)

Aasta jõulukink

2006-12-17T15:48:00.000+01:00

Igal aastal valib Rootsi Kaubandusuuringute instituut aasta jõulukingi, andmaks inspiratsiooni neile, kelle jaoks kingiostmine on rist ja viletsus. Muuhulgas on selle auväärse tiitli pälvinud näiteks mobiiltelefon (1994), talvemüts (2003) ning pokkerimäng (2005).

Tänavu on aasta jõulukingiks helikandjale salvestatud raamat, st näiteks kassetile või CD-le loetud teos. Heliraamatuid (kui neid asju niiviisi nimetada võib) kohtab ka Eestis, näiteks pimedatele mõeldud kassettide näol, millelt võib kuulata romaane või luulet. Rootslased on aga nii kaugele jõudnud, et heliraamatud lähevad müügiks nagu soojad saiad: viimase kolme aastaga on nende müük enam kui kolmekordistunud. Klientide hulk kasvab eriti nende hulgas, kes peavad igal hommikul autoga kauge maa taha tööle ning õhtul tagasi koju sõitma. Ja transpordiühing on asutanud isegi heliraamatute raamatukogu, kust pikamaa-autojuhtidele neid tasuta välja laenutatakse.

Neutraalne Rootsi

2006-12-12T20:07:00.000+01:00

Paari nädala eest tiriti Rootsi meedias päevavalgele üks üsna ootamatu fakt. Vastupidiselt üldtunnustatud arusaamale, et Rootsi on üks kõige neutraalsemaid riike maailmas, selgub, et Rootsis tööstus osaleb tarnijana peaaegu kõigis suurtes sõdades. Nimelt on Rootsi relvaekspordilt ühe inimese kohta maailmas esikohal. Isegi kui absoluutarve vaadata, kuulub Rootsi maailma riikide seas relvaekspordi esikümnesse.

Rootslased on omandanud kaks lihtsat tõde: 1) raha ei haise ja 2) oma imago eest tuleb hoolt kanda. Ehk siis avalikkuse ees hoiab Rootsi oma neutraalset joont, näiteks vältides liitumist NATOga, kritiseerides George Bushi ning kehtestades isegi reegli, et sõdivatele riikidele relvi müüa ei tohi. Teisalt seisab siinne kaitsevägi koos kohalike militaartöösturitega kõrvuti suurtel relvamessidel ja teeb reklaami Rootsi relvatööstusele. Rootsi peamine relvaeksportöör SAAB omab koostööpartnereid teises Euroopa riikides, kus neutraalsusest sama palju ei räägita kui siin. Nende partnerite vahendusel leiavad ka Rootsis valmistatud relvad tee sõjakolletesse.

Muuhulgas on Rootsi relvi kasutanud USA, seda isegi viimati Iraagis. Relvaekspordilube jagava komitee esindajad kinnitavad aga südamerahuga, et USA näol on tegemist demokraatiaga, mistõttu relvamüügis pole probleemi.

Jõuluostud

2006-12-05T08:57:00.000+01:00

Stockholmi kesklinnas asuva PUB-kaubamaja vaateaknale ilmus hiljuti ülalolev suur valgusreklaam, millel seisab: "Kui igaüks sooviks rahu uue televiisori asemel, siis olekski rahu. John Lennon".

Head jõulushoppingut!

Seda oled sa alati teada tahtnud

2006-12-01T13:06:00.000+01:00

Uudishimu olevat inimlik. Iseasi, kui palju uudishimu. Eelmisel nädalal avati Rootsis veebilehekülg nimega ratsit.se, millelt leiab iga rootslase kohta huvitavaid isikuandmeid. Näiteks, kus ta elab, millal ta sündinud on ja - kõige huvitavam - kui palju ta eelmisel aastal teenis. Mis oleks huvitavam, kui vaadata järgi, kui palju näiteks naabrimees mullu teenis? Või ülemus? Või sõber, kes hiljuti ootamatult kaatri ja maja ostis?

Ajakirjanduses spekuleeriti küll ratsit.se seaduslikkuse üle, kuid seni on leht igal juhul avatud. Registreeritud kasutajate arv aina kasvab ja jõuab ilmselt täna õhtuks 200 000-ni. Põhimõtteliselt on ju saidi eesmärk väga ilus: anda ülevaade inimeste krediidiusaldusväärsusest ehk siis sellest, kui palju keegi laenu suudaks võtta. Aga kui sedasorti info lihtsalt niimoodi netti üles riputatakse, siis ma kahtlustan küll, et isegi väga naiivsed inimesed ei usu väljaöeldud eesmärki.

ABBA muuseum

2006-11-29T08:57:00.000+01:00

Mis on Rootsi tuntuimad sümbolid? Ilmselgelt kuuluvad nende hulka Volvo, Ericsson ja ABBA. Viimatinimetatu saab tänase Dagens Nyheteri andmetel ülejärgmiseks suveks Stockholmis oma muuseumi. Esialgu pole veel selge, kuidas muuseumi rajamist rahastatakse, aga linnavalitsus on lubanud ettevõtmist toetada ja mõistagi loodavad idee algatajad, et erasektor haarab ideest välgukiirusel kinni.

Muuhulgas peaks muuseumis välja pandama ABBA esinemisriietus, kitarrid ja muud pudi-padi. Agnetha, Benny, Björn ja Anni-Frid ei osale küll ise ei rahaliselt ega korralduslikult muuseumi rajamises, kuid andsid pärast mõningast veenmist sellele siiski oma õnnistuse.

"Me lootsime, et nad ei ole sellised"

2006-11-26T14:30:00.000+01:00

Elas kord Abbe, musta mandri poegade järeltulija, kes saatuse tahtel sattunud jõukasse Euroopasse. Abbe teenis elatist rikaste inimeste häärberite koristamisega. Rikastel polnud Abbe vastu midagi, sest ta tegi tööd enam-vähem korralikult ja võttis selle eest vähem raha kui ametiühingusse kuuluvad valgenahalised koristajad. Ühel ilusal päeval võitis Abbe aga loteriiga miljoni ning otsustas, et enam ta valgeid ei „orja”. Ja näitamaks, et ka tema on omaenda peremees, tõmbas ta nina korralikult täis ja peksis segi paar maja, mida ta koristamas oli käinud. Seejärel jättis ta majade võtmed, mida omanikud talle olid usaldanud, nende postkasti.

Õhtul koju tulnud majaomanikud said muidugi aru, mis oli toimunud. Aga ega nad osanud muud teha, kui kahetseda, et nad kunagi Abbe oma majja olid lubanud. Neid oli ju selliste tegelaste eest hoiatatud. Eks nad olid lootnud, et Abbe pole selline.

=========

Ma ei usu, et rootslased Tallinki jamade pärast vähem tolle firma laevadega sõitma hakkavad. Aga siinses pressis ei varjata, et tegemist on Eesti ettevõttega. Ja rootslased, kellega ma Tallinki teemal usaldusväärselt rääkida olen saanud, ütlevad, et firma juhtkonna hiljutine purjutamine ainult kinnistab paljude rootslaste seas senini levinud arusaama Eestist kui pooltsiviliseeritud arengumaast.

Eesti delikatessid

2006-11-09T18:45:00.000+01:00

Paari nädala eest käis siin uudistest läbi, et Stockholmis on avatud eesti toitu müüv kauplus. Käisin seda täna kaemas: kaubavalik oli päris muljetavaldav alates kohukestest suitsuvorstini ja Lay'si krõpsudest Kalevi shokolaadini. Lisaks toidukauplusele on sama katuse all ka väike kohvik, kus saab maitsta isegi mulgi kapsaid.

Hinnad on paraku suhteliselt katastroofilised. Näiteks Linnupiima kommikarp maksab 55 SEK (95 EEK) ja kohupiima eest tuleb välja käia 10 SEK (17 EEK). Loodetavasti ei saa hinnatase "Eesti delikatessidele" (nii on kaupluse nimi) saatuslikuks, ehkki isegi minusugusele shokolaadisõltlasele tundub 100 krooni 200-grammise karbi eest liiast...

Riided baltlastele

2006-11-07T18:12:00.000+01:00

Neil päevil ilmus mu maja välisuksele fotol olev silt. Sellel seisab, et teisipäeval kogutakse vanu riideid, mis saadetakse Baltikumi taaskasutamiseks.

Ma pean ütlema, et mulle tuli see silt küllalt suure üllatusena. Eesti patrioodina armastan ma ikka kõigil võimalikel ja võimatutel hetkel mainida, kui edukas Eesti on. Ja nüüd, võta näpust, selline silt. Justkui aastast 1993. Kõik suuremad abistajad alates SIDAst kuni Soroseni välja näivad arvavat, et Eesti ja teised Balti riigid saavad ise hakkama, aga see seisukoht on võibolla ennatlik...

Lumi tuli maha ja valgeks läks maa

2006-11-04T22:00:00.000+01:00

Kolmapäeva hommikul hakkas lund sadama. Sadas ja sadas. Päev otsa. Õhtuks halvas lumekaos kogu linna. Näiteks bussisõit kesklinnast Huddingesse võttis tavalise 30 minuti asemel 2 tundi ja 45 minutit. Sõiduautodel keelati mõnedes piirkondades üldse sõitmine (aga nad ei oleks niikuinii sõita saanud, sest kõik teed ja tänavad olid täis suvekummide tõttu juhitamatuks muutunud sõidukeid, mis liiklust blokeerisid). Stockholmist põhja poole ei väljunud ühtegi rongi ja reisijatel tuli öö veeta keskraudteejaama põrandal.

Mul isiklikult läks õnneks, sest sattusin tol pärastlõunal sõitma ainult töölt koju ja see läks ilma suuremate vapustusteta. Küll aga võis ajalehest järgmisel päeval lugeda küllalt ebarootslaslikku üksteise süüdistamist: linnavalitsus pahandas transpordifirma SL peale, SL omakorda süüdistas teekoristajaid ja nood linnavalitsust. Jagatud vastutus, teadagi, on vastutamatus.

Talv tungib siiski ka minu ellu. Korter on parajalt külm, näiteks täna hommikul oli vannitoas ainult 15 kraadi. Ka kontorisse minnes tasub kampsun selga tõmmata. Maja, milles mu kontor paikneb, oli algselt mõeldud vaid ajutise barakina, kuid nüüd on sinna deporteeritud doktorandid, kelle jaoks mujal kohta ei näi leiduvat. Seetõttu pole mu kontoriseinas radiaatorit, vaid pean leedulannast naaberdoktorandinnaga elektriradikat jagama: kaks tundi minu juures, kaks tundi tema juures ja nii edasi. Hmm. Ees ootab kuus kuud talve. Wish me luck.

(Suur)linnaleht

2006-10-29T18:51:00.000+01:00

Mõne aasta eest (võib-olla ka praegu) võis Tartu kaubanduskeskustes näha, kuidas pensionärid sabatasid Linnalehe järele. Tasuta ajaleht pole mõistagi Tartu vaimu sünnitis: Stockholmis näiteks on nüüdseks juba kolm tasuta ajalehte. Metrot on välja antud juba kümme aastat ja see on ajanud oma juured ligi kahte tosinasse riiki. Paari aasta eest trügis turule City ja mõne kuu eest alustas punkt.SE.

Seda, et keegi tasuta ajalehe järgi sabas seisaks, siin muidugi ei kohta. Vastupidi, kui ma hommikuti rongi peale lähen, et tööle sõita, kohtan jaamas viit-kuus ajalehejagajat, kes hoolitsevad selle eest, et ma ei peaks lehe võtmiseks optimaalselt trajektoorilt kõrvale kalduma. City oli esimene, kes võttis tööle lehejagajad ning nüüd on teisedki kirjastused sellele teele astunud. Suuremates jaamades (nagu Huddinge) on igal lehel lausa mitu jagajat, nii et kui ma ühest peaksin lehte võtmata mööduma, siis pistab teine selle mulle ikkagi pihku. Lehtede koristamise peale pole väljaandjad sama palju mõelnud, sest nii rongides kui ka jaamades tekib keskpäeva paiku leheuputus, sest tagastamiseks ettenähtud urnid saavad väga kiiresti täis (nagu ülalolevalt fotolt ilmneb).

Kuna Metro ja City ilmuvad iga tööpäev ja on umbes 40-60 lehekülge paksud, võib tekkida küsimus, kuidas need lehed majanduslikus mõttes ennast ära tasuvad. Vähemalt poole lehe pinnast katab reklaam, kuid vähemalt Metro pole pärast konkurentide teket enam omanike kurkut täitnud. City ja punkt.SE kuuluvad aga suuretele kirjastustele, kes ilmselt on valmis mõnda aega ka kasumita tegutsema.

Pr Ciccone & hr Panayiotou

2006-10-24T18:35:00.000+02:00

Pealkirjas mainitud tegelased on laiemale avalikkusele ilmselt enam tuntud kui Madonna ja George Michael. Siinkirjutajat lähemalt tundvad inimesed küllap teavad, et olen mõlemat artisti aastaid fännanud. Ja sel sügisel õnnestus mul mõlemat oma ihusilmaga näha ka: esmalt septembris Madonnat ja läinud pühapäeval George Michaelit. Kummalisel kombel olin ma varem suutnud tõeliselt suuri kontserte vältida - ehkki Stockholmi sattub päris palju maailmanimesid. nojah... ma ei hakka siin vahutama, kui vahva ja kui fantastiline ja nii edasi. Kujutate ilmselt isegi ette, mis tunne on, kui tuhanded inimesed oma lemmikule kaasa laulda ja tantsida vihuvad. :-)

Ühtlasi on täna Svenssonbladetis premjäär mu uuele mobiilikaamerale, mis aitab edaspidi Svenssonbladetisse rohkem pildilist materjali tuua, mida mõned lugejad on taga nõudnud. Fotode kvaliteet paraneb ka loodetavasti aja pikku fotograafi professionaliseerumise tulemusena...

Tasuta (?) muusika internetist

2006-10-20T10:57:00.000+02:00

Käsi püsti kõik need, kes on kunagi internetist mõne laulu või filmi alla laadinud! Ehkki ma ei usu, et selle kirjatüki lugejad nüüd ühtäkki arvuti taga käsi välja sirutama hakkavad, siis olen ma suhteliselt kindel, et nii mõnelgi teist on see patt hinge peal. Ja patt see on, tuleb välja, isegi kuritegu, kui lähtuda neil päevil langetatud kohtuotsusest.

Nimelt mõisteti kolmapäeval üks 44-aastane rootslane süüdi selles, et ta oli laadinud netti üles 4 (sic!) laulu. Tegemist on esimese korraga, kui kedagi Rootsis laulude allalaadimise eest süüdi mõistetakse. Trahviks määrati 20 000 SEKi (34 000 krooni), mis on samas mastis karistustega narkokuriteo või vägistamise eest. Päris valus karistus, kui arvestada kahju suurust, mida antud konkreetne rootslane laulude autoritele põhjustas. Ilmselt on siin tegemist olukorraga, kus püütakse luua pretsedenti, et mõjutada teisi rootslasi oma allalaadimist piirama.

Kohtuotsus tuleb mõnevõrra üllatusena, sest kevadel, kui politsei sundis ühe rootsi tuntuima allalaadimislehekülje Pirate Bay sulgema, siis toimus Stockholmis lausa protestidemonstratsioon, kus valdavalt noored inimesed nõudsid allalaadimise seadustamist. Nagu näha, ei ole kohtud siiski allalaadimissõbralikumaks muutunud. Plaadifirmasid ühendav lobiorganisatsioon Ifpi avaldas pärast otsuse avalikustamist mõistagi head meelt, öeldes, et suurema arvu laulude allalaadijat võiks oodata isegi vanglakaristus... Nõiajaht on alanud!

Tööpäev rootsi moodi

2006-10-19T08:18:00.000+02:00

Välismaal käies armastavad rootslased alati rõhutada oma kodumaa kõrget töömoraali. Tõepoolest, tööpäev algab Rootsis sageli kella 8 paiku hommikul, ehkki enamik töötajaid saabub kontorisse umbes poole üheksaks. Kontorisse saabunud lülitavad sisse arvuti ning suunduvad kohviruumi hommikusele fikale. Rootslasi mittetundvale välismaalasele võib fika näida vaid tühise kohvitamisena, kuid see kujutab endast tegelikult palju enamat. Fika täidab nimelt olulist sotsiaalset sidusfunktsiooni ning võimaldab lisaks teistele teemadele vahel ka tööasjade üle arutamist. Hommikune fika algab ametlikult kell 9 ja kestab umbes tunni selleks, et ka need kaastöölised, kes peavad hommikul lapsi kooli või lasteaeda viima ning viibivad seetõttu tööle saabumisega, jõuaksid sellest osa saada. Pärast seda sammuvad rootslased oma ruumidesse ja asuvad seal intensiivselt tööle.

Täpselt kell 12 algab Rootsis lõuna, kuid tegelikult on mõistlikum suunduda lõunale kell 11.45 vältimaks toidukohtades keskpäeval tekkivat järjekorda. Et viimasel ajal on kolmveerand kaksteist lõunale minejat hulk oluliselt kasvanud, on soovitatav seada sammud lõunale juba kell 11.30. Lõuna kestab ühe tunni, see tähendab kella 13-ni. Kella poole kaheks on tööl tagasi ka need, kes on kasutanud lõunapausi selleks, et käia tööandja poolt rahastatud jõusaalis tuju ja toonust tõstmas, et pärastlõunal veelgi innukamalt ja efektiivsemalt töötada.

Kell 15 on aeg pärastlõunaseks fikaks, mis erinevalt hommikusest kestab vaid pool tundi. Kuna tööpäev lõpeb juba kell 17, siis on pärastlõunase fika järel üsna tarbetult vähe aega, et mõnd uut tegevust alustada. Liiatigi kipub ühistransport kella viie paiku pärastlõunal üsna täis olema, mistõttu oma varasema lahkumisega tehakse teene nii teistele kui ka enesele.

Ebakultuurne minister

2006-10-15T14:24:00.000+02:00

Rootsi uus kultuuriminister Cecilia Stegö Chiló jäi haledalt vahele sellega, et ta ei ole viimase kuueteistkümne aasta jooksul televiisoritasu maksnud. Rootsi televisioon ja raadio elavad nimelt umbes 2000 SEKisest tasust, mida iga telerit omav rootsi leibkond neile aastas maksab. Või vähemalt peaks maksma. Sest nagu selgus oli kokku kolmel ministril selle maksu tasumine „meelest ununenud”. Neist kannatab kultuuriminister kõige tõsisemate mäluhäirete all, aga ka uus kaubandusminister Maria Borelius (kellele nüüdseks on juba kinga antud) ja migratsiooniminister Tobias Billström polnud palju paremad.

Minu tutvusringkonnas on ka päris palju neid, kes pole televiisoritasu maksnud. Osa neist väidab, et on põhimõtteliselt sel moel tele ja raadio rahastamise vastu ning protesti märgiks keelduvad seda tasumast. Tõsi, sama loogika järgi võiks ju keelduda ka näiteks tulumaksu maksmast, sest miks maksta riigile 33% oma vaeva ja higiga teenitud palgast, kuigi seadused seda ette näevad.

Televiisoritasu kogub spetsiaalne firma Radiotjänst, mis saadab kõigile maksmata jätjatele koju kirja. Kuuldavasti nad ka helistavat ning tegevat isegi koduvisiite kontrollimaks, kas majapidamises on mõni telepurk, mille omanik maksmisest kõrvale hiilib. Pärast kultuuriministri vahelejäämist esitas Radiotjänst politseile avaldusele, mis võib ministriprouale tuua kaasa trahvi. See on küll üsna naeruväärselt väike (3000 SEKi), kuid avaldas ilmselgelt oma mõju, sest Radiotjänsti teatel olevat nende rootslaste arv, kellele viimastel päevadel on meenunud, et nad pole telekatasu maksnud plahvatuslikult kasvanud.

Svenssonbladeti läbimurre Eesti ajakirjandusmaastikul

2006-09-23T08:57:00.000+02:00

Saatsin sõber Alarile meili, kus mainisin, et ma nüüd juba mõnda bloggi pean. Ta leidis sealt artikli selle kohta, kuidas Vattenfall on oma koduleheküljel olevalt kaardilt Eesti ära kaotanud. Üleeile sain talt sellise kirja:

=====

Sa võid nüüd rootslastele peale nende ülimalt puudulike geograafiateadmiste kaeestlaste efektiivselt toimivat infoühiskonda nina peale visata.

Nimelt, piisas mul sinu blogist Vattenfalli kodulehele minna ning sealt (küllüks teine, aga sama puudulik) kaart LHV'le ning paarile sõbrale saata, kui eimöödunud kolme päevagi, kui sama link ning uudis juba Äripäeva uue ülikoledaveebikodu esilehte ilmestab :)

=====

vaata ka: http://www.ap3.ee/Default2.aspx?ArticleID=b8d2bcd1-5b79-416b-9b87-7413965092bc

Svenssonbladet lubab tagasihoidlikult ka edaspidi inspireerivate paljastustega päevavalgele tulla. :-)

Personalivahetus Rootsi moodi

2006-09-19T13:19:00.000+02:00

Paari kuu eest teatas Rootsi suur telekommunikatsioonifirma Ericsson, et pakub oma töötajatele, kes on töötanud firmas vähemalt kümme aastat ja on vanemad kui 35 võimalust vabatahtlikult ennast üles öelda. Vastutasuks pakkus firma kuninglikku kompensatsiooni, mis koosnes 18 kuu palgast ja 50 000 SEKisest stardikapitalist neile, kes mõlgutasid mõtteid oma firma loomisest. Vandenõuteoreetikud nägid Ericssoni sammus soovi töötajatele elegantselt kinga anda. Pole ju eriline üllatus, et Ericsson on viimastel aastatel aina koondanud või on töökohad kolinud koos tootmisega odavamatesse riikidesse.

Ericssoni personalijuht seevastu väitis, et firma vajab lihtsalt noorenduskuuri. Paari nädala eest tuligi teada, et umbes 1000 ericssonlast on otsustanud pakkumise vastu võtta. Ning eelmisel nädalal andis firma teada, et võtab lähiajal tööle 500 uut inseneri, kellest 400 Rootsis. Nii et vandenõuteoreetikud eksisid...

Ericssoni näide on ekstreemne, kuid väga ilmekas Rootsis käivast arutelust töökohtade tekitamise kohta. Kas ei ole mitte täiesti absurdne, et ettevõtted peavad noorenduskuuri läbitegemiseks oma senised töötajad sel moel üle kuldama? Äsja lõppenud valimisvõitluses olid ka just töökohad üks põletavaid küsimusi. Pühapäevastel valimistel andis rahvas võimu liberaalidele, kes on alati väitnud, et nende tööpoliitika on parem kui sotside oma. Saame näha, mis juhtuma hakkab.

mõista-mõista!

2006-08-31T20:40:00.000+02:00

Mõista-mõista, millisest riigist on jutt! Praegune peaminister on olnud ametis viimased kümme aastat. Partei, kuhu peaminister kuulub, on viimased 70 aastat kuulunud valitsusse (väljaarvatud kaks lühikest perioodi). Peaministri naine juhib monopoolset suurettevõtet, mis kuulub täielikult riigile. Hiljuti ostis peaminister koos oma kaasaga villa, mis maksab 20 miljonit Eesti krooni.

Kõlab nagu mingi Ladina-Ameerika diktatuur või mis? Tegelikult käib jutt Rootsist. Siin on hetkel valimiskampaania täies hoos ja seda sorti õelaid fakte leiab meediast kogu aeg. Tundub, et rootsi ajakirjandus on otsustanud, et sotsiaaldemokraadid, kellel mõistagi ülalpool viitasin, peab võimu loovutama, sest kriitilisi artikleid ja suisa üleskutseid võimuvahetuseks ilmub lausa päevast päeva.

Ilmselt poleks ma valimistele, milleni jääb pisut üle kahe nädala, suuremat tähelepanu pööranudki, kui minu postkasti poleks neil päevil potsatanud valijakaart. Tuleb välja, et ka mul on õigus Rootsis valimistel osaleda, tõsi vaid kohaliku omavalitsuse valimistel. Ja nüüd üritan siis otsustada, kelle poolt oma hinnaline hääl anda.

Siin on selline päris hea süsteem, et nii riigi-, maakonna- kui ka vallatasandi valimised toimuvad ühe korraga. Ehk siis poliitiline poriloopimine toimub kord nelja aasta tagant, mitte nagu Eestis, kus peaaegu iga aasta rahval kedagi kuhugi valida tuleb.

Lennujaamas

2006-08-11T16:54:00.000+02:00

Istun Arlandal ja ootan oma lendu Pekingisse. Mu Rootsi ülikooli majandusteaduskond sõidab kogu kambaga kuueks päevaks Hiinasse ja mullegi pakuti võimalust seltskonnaga ühineda. Reis ja elamine makstakse kinni ning tiheda programmi eest on ka korraldajad hoolitsenud. Ehkki puhata selle reisi jooksul eriti ei saa, on see siiski väga vajalik vaheldus, sest suve jooksul olen ma kõige rohkem nädala puhata saanud.

Viimased päevad on möödunud korterit sisse seades - uut mööblit sai kõvasti ostetud ja selle monteerimisele kulus sisuliselt kogu eilne päev. Ja kulub veel ilmselt mitu päeva. Aga väga lahe on normaalset elamist sisse seada - ikkagi päris korter, mitte ühikas nagu seni. Soolaleivapidu ma eesti sõpradele-sugulastele korraldama ei hakka, aga olete teretulnud.

Oeh. Tund aega lennuni.

Uus elu

2006-07-31T20:33:00.000+02:00

Täna andsin vana korteri võtmed ära. Valetaksin, kui väidaksin, et nutt oli kurgus, aga väikese nostalgilise ohketa ei pääsenud, kui oma eelmise kahe aasta elamisele viimase pilgu heitsin. Pisike ta ju oli, aga väga kaasaegseim ühikas, mida suudan ette kujutada, kuna olin esimeste sissekolijate hulgas pärast maja valmimist... Aga võibolla on aeg lahkuda ühikatüüpi elamistest nüüd kui 30. sünnipäev hakkab ohtlikult lähedale jõudma ja täiskasvanuks saamine näib olevat möödapääsmatu. :-(

Uus korter on nagu ta on. Elutoa tapeet on suhteliselt nüri ning läheb üle värvimisele. Köök on ka üsna väsinud olekuga, sest eelmine üürnik vihkas koristamist üle kõige maailmas. Vannituba ei kannata hetkel üldse kriitikat, aga kuuldavasti kavatseb üürileandja seal järgmisel aastal põhjaliku remondi teha, mis on ju iseenesest väga vahva. Ainult et remondi ajaks tuleb korterist mingisse barakki kolida, rääkisid naabriprouad. Ja seda umbes kaheks kuuks. Nalja hakkab saama.

Mööblit tuleb ka ostma hakata, sest 21 ruutmeetri asemel tuleb nüüd 61 ruutmeetrit pinda millegagi täita. :-) Oeh. Nagu öeldud, pole pääsu täiskasvanuks saamisest ja sellga kaasnevatest väheolulistest olmemuredest.

Tänuavaldus rootsi pankadelt

2006-07-21T14:27:00.000+02:00

Lugesin äsja Postimehest, et SEB Ühispanga poolaasta kasum oli 600 miljonit, mis on 40% enam kui mullu samal ajal. Rootslastest pangaomanike prisked näod tõmbuvad veelgi laiemale naeratusele. Aitäh, kallid eestlased!

Mind hakkas huvitama, kui rahul SEBi omanikud ikka tegelikult võiksid olla. SEB ostis ju Ühispanga suure panganduskriisi ajal umbes 7 aastat tagasi, kui aktsiaid võis omandada sandikopikate eest. SEB hoidis madalat profiili tekitamata teistes börsilistes kahtlusi, kuni ühel ilusal päeval tuli uudis, et nüüd on SEB 50% aktsiate omanik - nutke või naerge. Tänaseks on Ühispank Tallinna börsilt läinud ja kuulub koos saba ja sarvedega SEBle.

Kui palju see tehing SEBile maksma läks, on väljastpoolt vaatlejal ilmselt võimatu kindlaks teha, aga arvan, et ma väga palju ei eksi, kui pakun, et umbes 1.5-2 miljardi krooni eest. Tänane uudis kasumist tähendaks seega, et vähem kui kahe aasta jooksul teenib SEB oma investeeringu tagasi. Pole paha! Rootslastest pangaomanikud lähevad aina priskemaks ja särasilmsemaks...

Sportlikud eluviisid

2006-07-19T09:58:00.000+02:00

Rootslased armastavad sporti ja sportlasi. Põngerjad pannakse paariaastaselt trenni, igas väikseski külas on oma staadion ning kõikjal propageeritakse tervislikke eluviise. Tulemus: viimati, kui rootslased olümpiamängudel medaliteta jäid, juhtus 1904. aastal St Louisis (ja ma kahtlustan, et lihtsalt sel põhjusel, et Rootsi toona ei osalenud). Ka sportlasi ülistatakse nii meedias kui ka rahvapidudel taevani, olgu kangelasteks olümpiakulla võitnud hokimeeskond või Christian Olsson, Kajsa Bergqvist ja teised kergejõustiklased, kellelt paari nädala pärast Göteborgis toimuvalt kergejõustiku-EMilt oodatakse järjekordset medalisadu.

Ei ole midagi mõistetavamat, kui et sportlased kasutavad oma populaarsust ära ning osalevad reklaamides, teenides sellega kena kopika. Aga kuidagi kummaline tundub ettevõtete valik, mida nad reklaamivad. Ma saan veel aru jalgpallur Fredrik Ljungberg'ist, kes sai ülemaailmselt tuntuks Calvin Kleini aluspesupoisina, ning Carolina Klüftist, kes viskab Nike'i reklaamis oda. Kuid viimase paari nädala jooksul olen siin kohanud kolme reklaami, mis näivad sportlikele eluviisidele täielikult vastu käivat. Nimelt kutsub kergejõustiklane Stefan Holm lapsi McDonaldsisse ning jalgpallurid Fredrik Ljungberg ja Henrik Larsson õhutavad vastavalt Pringles'i ja Estrella krõpse sööma.

Muidugi, raha ei haise, isegi kui seda palju on. Aga kummaline, et sportlased ei karda oma integriteedi pärast. Paistab, et aeg on küps alustamaks turundus- ja brändikoolitust tippsportlastele... :-)

Eestivaba suvi? Jälle!

2006-07-17T21:05:00.000+02:00

Kui ma juunis viimati Eestist läbi astusin (kuidagi teisiti oleks seda kiirvisiiti patt nimetada), ei osanud ma arvata, et see jääb viimaseks korraks, kui sel suvel kodumaa pinnale saan.

Aga nüüd hakkab tunduma, et nii lähebki. Kirjade järgi algas mul täna puhkus, mis kestab 10. augustini, ent enne kui juuli läbi saab, tuleb mul selline hulk tööd teha, et omal hakkab ka õudne: Tartu lennujaama eeltasuvusuuring, kaks artiklit tuleb valmis kirjutada, nagu ka sügisese TÜ aine konspekt... Lisaks sellele kõigile kolin ma juba kahe nädala pärast ning seejärel sõidan nädalaks Hiinasse ja teiseks Kopenhaagenisse... Mis on ju iseenesest vahva. Aga siis ongi juba september ja Eesti plaanide hulka ei mah.

Nii et kui kahju mul ka poleks, siis tundub, et olen sattunud sellisesse suppi, millest pääsemiseks ei jää mul muud üle, kui kogu suvi Stockholmis istuda. Eelmisel suvel jäi juba Eestis käimata - toona Brüsselis olemise pärast... Stockholmil on siiski Brüsseliga võrreldes oma eelised. Eelmisel nädalavahetusel näiteks rattaga kodu lähedastes metsades tuuritades sattusin vaarikapõõsa otsa ja enne ma sealt ei lahkunud, kui olin kõhu täis söönud... Kohe tuli Eesti suvi meelde...

Oeh.

Eestit ei ole olemas

2006-07-12T09:04:00.000+02:00

Rootslastel võtab alati palju aega, enne kui nad aru saavad, et maailmas on midagi muutunud. Kui ma siia kolisin, häiris mind kaua asjaolu, et Rootsi televisiooni igaõhtuses ilmateates polnud Põhja-Euroopa kaardil Baltiriikide vahelisi piire märgitud (erinevalt näiteks Soome-Rootsi ning Rootsi-Norra piirist). Mina tõlgendasin seda niimoodi, et SVT pole endiselt aru saanud, et Nõukogude Liit lagunes enam kui kümne aasta eest. Nüüd on nad siiski need piirid sinna joonistanud. Aitäh!

Täna hommikul avastasin aga oma üllatuseks, et Rootsi suurim elektrifirma Vattenfall on oma koduleheküljel www.vattenfall.com olevalt kaardilt Eesti üldse ära kaotanud. Lihtsalt tühi auk on selle koha peal.

Oma mätas

2006-07-04T15:27:00.000+02:00

Täna hommikul ühendas mu irooniline mõttelaad kaks täiesti seosetut pisiasja ja andis oma panuse pilti rootslastest. Esiteks see, et eelmisel nädalal oma ameeriklannast sõbra Charlotte'iga rootslasi taga rääkides mainis ta, et ameeriklaste tüüpiline ettekujutus rootslastest on kui seksuaalselt vabameelsest rahvast, kes võivad ka kesklinnas topless-päevitada, ilma et seda keegi pahaks paneks. Rootslaste koduseinte vahel toimuvast ei julge ameeriklased kõva häälega rääkidagi. Ma ise ei olnud selle peale mõelnud ning ega ma Charlotte'iga vesteldeski seda stereotüüpi kuidagi kommenteerida osanud (ehkki meie kõrval olevas pargis leidus topless-päevitamisele kohe kinnitavat materjali).

Teine pisiasi: täna hommikustes uudistes räägiti, et jalgpalli-MMi eel oodatud prostitutsioonilaine on ära jäänud, sest nö kundesid olevat oluliselt vähem kui prognoositi. Asja juures on irooniline see, et enne MMi olid just rootslased need, kes kõige valjemini prostitutsiooni vastu kisa tegid. Siinne võrdõiguslikkuse ombudsman käis vaadatavaimas uudistessaates Agenda välja mõtte, et Rootsi meeskond peaks üldse MMi boikoteerima, et sel moel probleemile tähelepanu tõmmata. Justiitsminister Thomas Bodström vibutas ka sakslaste suunas sõrme, sest erinevalt Rootsist on Saksamaal prostitutsioon legaliseeritud.

Nojah, kui need kaks ideed kokku panna, siis võibolla peab tõesti tegema järelduse rootslased parajad seksihullud, kes oma mätta otsast vaadates prostitutsiooni sel moel (üle)dramatiseerivad. Teistele rahvastele aga näikse jalgpall ja saksa õlu palju rohkem huvi pakkuvat, kui naised, kes oma keha on sunnitud müüma... Hmm, või äkki olen lihtsalt mina nii pahatahtlik ja üritan otsida seoseid sealt, kus need puuduvad... kes ütleks?

kuidas ma jalgratturiks hakkasin

2006-07-02T09:56:00.000+02:00

Pole suurepärasemat liiklusvahendit kui jalgratas. Stockholmis on selgelt märgistatud rattateed, jalgratturite ellujäämist soosiv liikluskultuur, paraja pikkusega vahemaad ning (vähemalt suviti) mitte kõige paremini funktsioneeriv ühistransport. Tervislikust elulaadist ma ei räägigi. Kõik need põhjused koos tähendavadki, et aina enam stockholmlasi tõmbab hommikul pähe kiivri ja pedaalib tööle või kooli.

Minu rattaostusaaga algas eelmisel sügisel, kui mu soodsat ratast otsiv pilk jäi pidama Siba reklaamil, mis kutsus ostma 1000 SEKist 21-käigulist Hammeri maastikuratast. Minu kui kokkuhoidliku inimese rahakotile tundus see hinna- ja kvaliteedisuhe paslikuna ning seadsin sammud poodi. Siba on elektroonikakaupluste kett, mis tavaliselt rattaid ei müü - see pidanuks mind natuke ettevaatlikuks tegema. Kaupluses selguski nimelt, et ma ei saa sealt rattaga kohe minema sõita, nagu ma olin lootnud, vaid see tuleb enne kokku monteerida. Ja pood monteerimisteenust mõistagi ei osuta. Otsustasin siiski ratta ära osta. See oli pakitud suurde pruuni karpi, mis kaalus kindlasti oma 15 kilo, võibolla veelgi rohkem. Uhkides ja puhkides tarisin karbi metroosse, et sellega keskraudteejaama sõita. Metroovaht vaatas mind osalt kaastunde ja osalt umbusuga, kuid lasi mind siiski sisse.

Keskraudteejaamas pidin ümber istuma kohalikule rongile, sest Huddingesse, kus ma elan, metroo ei käi. Kohalikus rongis olles tundsin end juba peaaegu kodus olevana, sest suurem osa raskustest näis olevat läbitud. Paraku juhtus aga see, mis siin järjest sagedamini juhtub: nimelt läks rong poole tee peal katki ja mul tuli enne oma peatust perrooni peale kolida ning seal järgmist rongi oodata - koos sadade teiste reisijatega. Ei ole vaja eriti elavat fantaasialendu adumaks, et rong, mille peale me kõik trügisime, sai väga täis... Ja mina selle kõige keskel oma umbes 2 x 1 meetrise pakijurakaga.

Huddinges tirisin karbi koju ja asusin siis ratast kokku monteerima. Naabrite nõu-jõu ja tööriistade abiga sai vähemalt rattad alla pandud ja isegi üks piduritest tööle. Talveks jäi ratas keldrisse soojemaid ilmu ootama ning nüüd kevadel viisin selle rattatöökotta viimistlemisele. Seal vaadati mind ka alguses nagu mingit ilmutist, sest selgus, et amatööridest koosnev monteerimiskollektiiv oli suutnud lenkstangi valepidi ratta külge kinnitada. Aga töökojas lubati muidugi lahkesti 600 SEKi eest kõik nädala jooksul korda teha.

Ja nii ta läkski. Sain ratta kätte ja sõidan. Seni olen ehk pooltosinat korda pikemaid ringe ja hulganisti lühemaid sõite teinud ning esialgu on kõik jupid küljes ja ma ise ka elus ja terve. Ptüi-ptüi-ptüi. Ja Stockholm on TÕELISELT hea paik rattaga sõitmiseks. Neile, kes siin korduvalt käinud, soovitan Stockholmi tulles ratas rentida ja kesklinnas ringi tiirutada - elamus on garanteeritud!

Estõunian peer

2006-06-21T21:15:00.000+02:00

Postimees alustas hiljuti ristikäiku Estonian Airi vastu. Küll on ajakirjanikel hambus hilinemised, küll lendude ärajäämised. Ehkki hilinemine pole kellele meeltmööda, eelistaksin ma isiklikult siiski lennujaamas paar tundi oodata, mitte kasutada õhulaeva, mis on võib-olla korras. (Pealegi ei ole Estonian Air hilinemiste osas sugugi kõige hullem lennufirma, pigem vastupidi. Postimehe ajakirjanikud võiksid tutvuda mõne Eurocontroli aruandega hilinemistest Euroopas, aga see selleks.)

Ometi võiks Estonian Air kui e-Eesti lipukandja kasutada enam interneti võimalusi. Miks ma näiteks peaksin maksma mitusada krooni paberpileti eest, kui ma internetist pileti olen ostnud? Miks mulle ei võiks selle asemel väljastada broneeringunumbrit, mille alusel ma automaadis check-ini ludinal ära teen nagu normaalsete firmade puhul? Miks ma pean seisma Arlandal kolmveerand tundi registreerimissabas (nagu teisipäeval juhtus), selle asemel, et sutsti ennast internetis või automaadis lennule registreerida? Kummaline, aga Estonian Air, mis võiks väikse ja paindliku ettevõttena olla uuenduslik, on kohati mammutlikum kui ta emaettevõte SAS.

Maadeavastaja

2006-06-15T19:08:00.000+02:00

Ma tean, et ei ole viisakas teiste inimeste vestlust pealt kuulata. Aga vahel on see nii huvitav, et mitte ei saa sellest loobuda. Seda enam, kui pealtkuul(a)misest pole pääsu.

Üleeile oli just üks selliseid juhuseid. Lennukis Stockholmist Brüsselisse istusid minu kõrval üks belglane ja soomlane, kes omavahel vestlesid. Korraga läks jutt selle peale, et belglane oli oma Stockholmis viibimise jooksul kohanud üht eesti soost tütarlast, kes talle väga meeldis, ja ta küsis soomlaselt kui eestlasi lähemalt tundvalt inimeselt eestlaste kohta arvamust. Soomlane oli viisakas ning kiitis eestlaste tublidust viimasel kümnel aastal, kuid ei jätnud mainimata, et eestlastel tuleb veel pikk tee käia enne, kui nad 'päris-eurooplasteks' saavad.

Belglase jaoks oli ilmselt esimest korda, kui ta eestlaste ja Eestiga kuidagi kokku puutus. Ja tema huvi nii eestlaste vastu üldiselt (kui eriti vist tolle tütarlapse vastu) oli siiras, kuid seda varjutas teatav hirm "vene kultuuri" ees, nagu ta väljendus. Nojah, aga mille muuga ta oskakski Eestit seostada? Vähemalt positiivne, et belglase arusaam eestlastest oli neutraalne mitte negatiivne, nagu see sageli rootslaste seas kipub olema. Ilmselt ei ole Eesti pangaröövlid ja prostituudid veel Belgiasse jõudnud... Ehk ei jõuagi.

Ma kolin!

2006-06-15T16:24:00.000+02:00

Aaah, alles see oli, kui ma Svenssonbladeti vahendusel kurtsin, kui pagana tülikas on Stockholmis korterit leida. Täna helistati mulle kohalikust majavalitsusest (see on selline hea nõukaaegne termin, mis sobib seda asutust hästi iseloomustama) ning teatati, et kõrged ülemused on mu palveid ja sooviavaldusi kuulda võtnud ja 1. septembrist võin elada kahetoalises korteris Huddinge centrumis. Üür on küll 1400 SEKi võrra kõrgem kui tänases ühikatoas, kuid 21 ruutmeetrises pugerikus elamise asemel hakkan siis laiutama 61 ruutmeetril. :-)

Ainuke aga on selle juures, et ma pole seda korterit veel näinud. Mulle anti küll see võimalus, ent kuna ma olin selles piirkonnas juba kahte korterit vaatamas käinud, kuid neid üürida ei saanud, siis lõin käega, arvates, et ega mulle niikuinii sedagi korterit eraldata. Ja nüüd siis... Jääb üle loota, et eelmised üürilised selles korteris jaanituld teha ei otsusta...

Kui midagi väga viltu ei lähe, siis saan alates sügisest palju kergemini külalisi vastu võtta, nii et välkommen!

Zzzlatan

2006-06-10T11:00:00.000+02:00

Nüüd on ta siis lõpuks alanud. Jalgpalli MM, see tähendab. Viimasel ajal rootsi lehed muust ei kirjutagi kui jalgpallist, Saksamaast, maailma meistrivõistlusi saatvast kommertsist, rootsi meeskonna ergutamiseks kirjutatud muusikast jms. Et Rootsi osaleb ainsa Põhjamaade riigina MMil valab ainult õli tulle.

Paljude ekspertide arvates on Rootsil tänavu päris head shansid: suhteliselt üksmeelselt pakutakse svenssonitele jõudmist veerandfinaali. Finaali pääsemist, mis tähendaks rootslastele kõige aegade parema tulemuse kordamist, ei söanda eriti keegi ennustada, ehkki ühel meelel näivad kommentaatorid olema ka selles, et tänavune Rootsi meeskond on parem kui see, mis nelja aasta eest Jaapanis-Koreas võistles.

Rootsi meeskonna suurim staar on Zlatan Ibrahimovich, 25-aastane Juventuse mängija, kes on tõstetud jumala staatusesse. Minu ees laual lebab äsja ilmunud raamat "I huvudet på Zlatan Ibrahimovich" (parafraas filmi "Being John Malkovich" rootsikeelsest pealkirjast), mille Expresseni ostjad tasuta kaasa saavad. Raadios laulab seitsmeaastane Frans Jeppsson Zlatanile ülistuslaulu, mille noortejaama P3 kuulajad on mitu nädalat järjest edetabeli tippu hääletanud. Zlatani-pildiga külmkapimagnetitest, kustukummidest ja fännimütsidest, mille läbimüük aina kasvab, ma ei räägigi. Zlatanikultus ulatub kõikjale.

Muide, rootslased peavad Zlatani eest tänama juhust. Ta kasvas nimelt üles immigrantide linnaosas Malmös, kus tema eks-Jugoslaaviast pärit vanemad sõja eest varjupaiga leidsid. Noore, ent paljulubava mängijana saatis Zlatan paari aasta eest kirja Serbia jalgpalliliidule paludes võimalust Serbia eest mängida, sest tema isa suur unistus oli, et poeg kord taas Serbia eest mängida saaks. Paraku ei olnud serblased Zlatanist huvitatud ja nii võivadki rootslased tänada saatust, Zlatan kannab täna kollast särki ja siniseid pükse.

Rootsi meeskonna esimese matshi avalöögini jääb veel natuke üle kuue tunni.

Kuidas nimi meest rikub

2006-06-03T18:50:00.000+02:00

Eesti vanasõna väidab, et nimi ei pidavat meest rikkuma (kui mees just ise nime ei riku). Nüüd on paraku selgunud, et rikub küll ja kuidas veel. Nimelt uurisid Stockholmi ülikool, migratsiooniamet ja ametiühingute keskliit, mil moel inimese nimi on seotud palgaga - ning kui nime muuta, siis kas seeläbi saab palka juurde. Ja selgus, et seos on täiesti olemas. Eriti soovitav on nime muuta kõigil Mohammedidel, Slobodanidel ja Ersurumidel, sest see võib anda oma tuhat Rootsi krooni igakuist palgalisa, kirjutab tänane Dagens Nyheter.

Uuringus analüüsiti, kuidas läheb tööturul neil mitterootslastel, kes pole oma nime muutnud, võrreldes nendega, kes seda on teinud. Juba mõnda aega on siinmail räägitud, et välismaalasi ahistatakse tööturul: võõrapärase nimega inimene ei pääse isegi tööintervjuule, ehkki tal võib olla uhkem CV kui rootsi nimega konkurendil. Seni polnud aga keegi probleemi kvantitatiivselt hinnanud. Nüüd siis aga on teada, et neil immigrantidel, kes niikuinii teenivad Rootsi mõttes vähe (100 000 SEKi aastas) on otstarbekas oma võõrapärane nimi rootsipärasega asendada, sest see seeläbi tõuseb nende aastasissetulek keskmiselt 12 000 SEKi võrra.

Paraku pole nime muutmine niisama lihtne. Perekonnanime vahetus eeldab, et oma nõusoleku peavad andma kõik sama perekonnanime kandvad isikud. Seega on sisuliselt välistatud, et mõni araablane saaks end tulevikus Anderssoniks või Svenssoniks kutsuda lasta, sest keegi ei suuda kõigi tuhandete Anderssonide ja Svenssonitega ühendust võtta. Ise tunnen ühte eesti päritolu tütarlast, kelle vanavanemad Rootsi kolides võtsid nimeks Vifell... See pole küll ülirootsilik nimi, aga ikka parem kui eesti oma. Samas pidavat soomeugrilik nimi tänu suurele hulgale soome immigrantidele igal juhul parem olema kui näiteks slaavilik, väidavad uuringu tegijad. Kokku vahetavab Rootsis nime umbes 1200 inimest aastas.

Hüpe nõukogude aega

2006-06-02T13:32:00.000+02:00

Sel nädalal olen ma kantseldanud kümmet valgevene õppejõudu, kes on Södertörni kõrgkoolil külas. Et just mina nende reisi administreerima sattusin, oli juhus. Balti- ja Ida-Euroopa uuringute keskuse direktor pakkus seda võimalust mulle mõne kuu eest ja ma ei osanud ära öelda. Tõsi, hilisema töö käigus olen aru saanud, et ilmselt polnud keegi teine eriti valgevenelastega tegelemisest huvitatud, sest administratiivses mõttes on nad ikka ajast-arust. Näiteks pole neil töö juures endiselt e-maili ega faksi kasutamise võimalust. Ja ometi on tegemist Valgevene riikliku ülikooliga, mis on suurimaid ja tunnustatumaid kõrgkoole tolles Euroopa Liidu naaberriigis...

Minu arusaam valgevenelastest põhineb stereotüübil, et kuna tegemist on Euroopa viimase diktatuuriga, siis pole sealt midagi positiivset loota. Vaesed, ettevaatlikud ja näljased. Lukashenko viimase aja tegude hulka kuulub ju ka valimistulemuste võltsimise tõttu toimunud meeleavaldustes osalenute arreteerimine ja opositsiooniliidrite tagakiusamine. Rootsi meedia ei ole Lukashenko kritiseerimisel värvikate väljenditega kitsi.

Viimased päevad on minu stereotüüpset nägemust valgevenelastest oluliselt muutnud. Lukashenko on muidugi teema, mida keegi hea meelega üles ei võta, kuid nii palju kui grupi liikmed ise on tema kohta midagi rääkinud, on see pigem negatiivne kui positiivne. Teadlikena oma seisundist jätavad need valgevenelased endast äärmiselt pragmaatilise mulje. Aga mis neil muud üle jääb? Revolutsiooni tegemiseks pole neil jaksu pole, ent hea tahtmise korral saab ka praeguse rezhiimi kiuste reisida, oma maailmapilti avardada ning kukrut täita. Muide, kogu grupis on vaid paar üksikut, kellel pole digikaamerat...

Paljuski meenutab nende meelsus siiski seda, mis oli eestlaste puhul tavaline nii umbes kakskümmend aastat tagasi, kui maailm hakkas avanema, kuid nõukogude kord veel kehtis. Nad on väga huvilised ja palju asju, mis Eestis ja Rootsis on nüüdseks tavalised, tekitavad neis tõelist imetlust.

Mobiilikeeld rongis

2006-05-31T08:06:00.000+02:00

Kui enamiku suurlinnade metrood püüdlevad selle poole, et tagada mobiilside kogu transpordivõrgu ulatuses, ka maa all, siis Stockholm on nüüd võtnud vastupidise suuna. Neil päevil otsustasid siinsed poliitikud, et alates sügisest on kohalikes rongides, bussides ja metroos mobiiliga rääkimine osaliselt keelatud.

Täpsemalt hakkab see välja nägema niimoodi, et rongidesse ja bussidesse riputatakse üles sildid, mis keelavad selle läheduses mobiili kasutamise. Poliitikud põhjendavad mobiilikeeldu sellega, et see muudab reisimise meeldivamaks, sest stockholmlastel ei tarvitse enam tööle sõites pealt kuulata, mida nende kõrvalistuja hommikuks sõi või milline mölakas tema ülemus on. Samuti väidetakse, et elektri suhtes allergilistele mõjub uus reegel hästi.

Asja teeb huvitavaks aga see, et keeld ei puuduta mitte kogu transpordivahendit, vaid see hakkab kehtima vaid 15-30 protsendil istekohadel. Rongides, kus on sadu istekohti, suudan ma veel ette kujutada, et mobiilikeeld annab soovitud efekti. Kuid lõõtsata bussides on sellise mobiilivaba tsooni loomine märksa keerulisem... võibolla ehitatakse väikesed privaatkabiinid nendele, kes tahavad rahu ja vaikust... või vastupidi neile, kes tahavad mobiiliga rääkida, nagu lennujaamades on suitsetamisputkad... :-)

Mobiilipolitseid, kes keelu täitmist jälgima hakkaks, Stockholmi poliitikud ellu kutsuda ei kavatse. Selle töö peab tegema ära sotsiaalne kontroll. Nii et ärge imestage, kui teid alates sügisest Stockholmi rongides kurja pilguga vaadatakse, sest te räägite vales kohas mobiiliga!

Tere tulemast!

2006-05-27T08:35:00.000+02:00

Läks aega, mis läks, ent viimaks on ka Svenssonbladet kolinud internetti. Mõtet oma blogist olin ma juba kaua haudunud, seda enam, et enamiku Eesti sõpradega ma regulaarselt ühendust pidada ei jõua. Ning isegi Svenssonbladeteid on sel aastal vist ainult kaks tükki välja saadetud. Paari päeva eest sain aga oma hea sõbra Alari juures erinevaid bloge lugedes viimase tõuke oma kirjutiste netti riputamiseks... Ta nimelt näitas mulle mitme teise "väliseestlasest" blogija lehekülg, kus nad võõral maal kogetust eesti keeles pajatavad. Ja see on ju täpselt see, mida mina Svenssonbladetiga olen taotlenud. Nii et tere tulemast Svenssonbladeti blogisse!

Rein